Hoogu-hoogu!

    

     Nüüd on siis mul küll kõik ära proovitud:

https://www.hooandja.ee/projekt/raamat-esimesed-sadasaatus

Pealkirjaga haakuvad uudisteose tagakaane jutumullid, mis samas annavad mingi ettekujutuse raamatu sisust:

"Sina oled minu saatus!" - Anjuta, 37 aastane.

"Sina oled minu saatus!" - Ande, 44 aastane.

"Sina oled minu saatus!" - Raili, 49 aastane.

"Mina olen sinu saatus!" - Reesika, 61-aastane.

Kohtumiseni esitlusel !

Teie avalik Konn, V.L.

*kaas ei jõudnud kahjuks valmis, sestap peate leppima uudisteose peategelase mehiselt karvaste kaenlaaukudega noorepõlvepildiga, millel meeskodanik tegeleb igahommikuste veeprotseduuridega isikliku järve kaldal :)

Sita teeninduse õhtusöök

  

   Viisin nooremad lapsed tädi Tiiu juurde jõulueelsele istumisele. Hoolimata oma kõrgest east on vanadaam hirmus aktiivne, mistõttu ei öelnud ma täpselt, kes külaliste nimekirjas on. Samuti keelasin tädil karmilt midagi vaaritada - esiteks on 85-aastane kokk pisut oskusi minetanud ja teiseks lubasin ise kerge kohvilaua materjalid kaasa võtta. 

   "Kesse on?" kostub lukustatud välisukse tagant.

   "Mina," vastan nutikalt.

    "Kes need inimesed on?" uurib tädi Tiiu kõlaval lavasosinal, kui seltskonna esikusse oli lasknud.

     No tõsi - ega ma nooremaid lapsi polnud paar aastat tädile näidanud, täitsa võõraks jäänud!

     Lapsed sõid tädi poolt valmistatud pelmeene ja jõid limonaadi peale. Mina kiuslikult ei söönud midagi.

     "Kus koolis sa käid?" uurib tädi mu õpetajast tütrelt.

      "Sauel," vastab kooliema malbelt.

      "Mida sa õpid?" ei jäta tädi.

       "Ma olen hispaania keele õpetaja," teatab tütar.

       "Ahhah," jookseb küsija hetkeks kinni. "Aga millal sa lõpetad?"

       Gümnaasiumis õppivalt pojalt päris tädi, kellega ta elab ja kas tema emalt päritud lokid on ikka loomulikud. Sepeeale seletasin poole häälega lastele, et minu nooruses keerati õhtul rullid pähe, magati rahutu öö ning hommikul kammiti soeng lahti. 

      Üritasin tädile näidata uue raamatu reklaamiks tehtud vidoklippi.

       "Mis ma neist võõrastest inimestest vaatan," põrkis tädi vastu.

        "See olen mina," teatasin solvunult.

         "No ma siis korraks vaatan," soostus tädi ja pressis end diivanile itsitavate noorte vahele. 

          "Ega siin midagi vaadata pole," arvas tädi huvitult ja erandina olin ma seekord temaga nõus - ikka päris jube oli ennast professionaalide poolt üles võetuna ekraanilt vaadata. 

          "Nagu sita teeninduse õhtusöök," arvasin, kui lastega pisut kaugemale pargitud auto poole jalutasime. Ka seda väljendit pidin neile seletama. 

        Seega vahet pole - noored või vanad, ühed otud mõlemad:)

Kolmkümmend kaks duublit

 Kas jama keeras kokku Konn

Näe laua all on priske pomm

Ja laua peal üks televonn

Mis teoksil filmituudios on?

Õigesti vastajatele (valikuliselt)  hinnaline trükis:)

Partners in crime

    

  Koduauuli Grossi poes juhtus eile selline kriminaalne lugu, et kaubaküllusest ägavate riiulite vahel külmleti ligi pressides möödusin vanemas keskeas prouast sel viisil, mis tingis vahekäiku ummistaval kaubaalusel mitmes kihis paigutatud klaasist kalmuküünlapaki riivamise minu massiivse talvetagi sabaga. Järgnes muidugi kohutav klirin ja pöördudes nägin, et usin proua juba koristas klaasikilde neid jalaga kaubaaaluse alla nügides.

    "Ärge muretsege, ma kohe koristan," andis mu valelik suu katteta lubadusi ja tühjust täis pea rehkendas kokku purunenud küünlaklaasi maksumust.

    "Ise olen süüdi, võtsin oma käruga liialt ruumi," vastas kaasostleja sulnilt ning lükkas viimased killud peitu.

     Kassas minu rahakotti kuritöö eest ei karistatud.

    Pildil olen häbist tardunult poeesisel pargipingil, taamal jälgib mind hukkamõistval pilgul kaupluse turvatöötaja. Eilne kerge lumekirmetis on mu  õhetavatest põskedest tingitult  ümbruskonnast sulanud.

Pilt delfist. 

Gennadi, kas mäletad?

 

Gennadi, kas mäletad oma esimest merereisi?

Esimene päikeseloojang tekil. Esimesed sammud tantsupõrandal. Esimene õhtusöök Rootsi lauas. * Aga Gennadi ei mäleta. No ehk midagi mäletab, aga kindlasti mitte päikeseloojangut tekil. Ega samme tantsupõrandal. Ka õhtusöögist Rootsi lauas ei tea ta midagi, sest hilisõhtustel väljumistel ma töömeestele sööki ei pakkunud. Ka uute muljetega on kehvasti, sest Gennadi elas üle raske infarkti ja enam merereise ette ei võta. Vähemalt minu firma kaudu, sest juba eelmisel aastal lahkus tubli töömees teenitud vanaduspuhkusele. Ja mida ma siin jaman - "minu firma" ja "minu firma" - ka mind pole enam pool aastakest firma hingekirjas ja üleüldse on firma kellegi teise nimel. Ääää, mitmes laps see oligi? Ahjaa - järjekorras viies on nüüd omanik:)  *Tallinki reklaam firma postkastis (mida ma ilma omaniku loata igapäevaselt skrollin) Pildil istub Gennadi päikeseloojangut nautides tekil, käes klaasike Famille Quiot Les Couversets Chateauneuf-du-Pape Blanc veiniga. Vasakul tormleb üks paljudest.

Naughty November - Soome nõid

 

    Tiksus teise poolde minu elu kuues kümnend. Ise ei saanud arugi, et nõnda kaua ilmas elatud – olin enda ja ka perearsti arvates eakohaselt terve mees.

    Isa pärandusega võtsin tegeleda ühe tuttava-tuttava advokaadi abiga. Mõtlesin esmalt küll Tiina peale, aga kuna meie tuvus lõppes auto esiklaasile jäetud musta pesuga, siis loobusin. Pärimisasi oli keeruline, sest isa oli enne taburetile ronimist kritseldanud vihikulehele omakäelise testamendi, mis sätestas majajuraka Leilile ning vanamehest jäänud iidse Toyota bussikese minule kui ainsale pojale. Oma seaduslikule kaasale ja poja emale ei soovinud vana -Ants midagi jätta. Paraku seaduse silmis olid lahkunu omakäeliselt testamenteeritud soovid tühised. Advokaat soovitas pika ja valulise pärandiprotsessi asemel kokkuleppemenetlust. Mõned nädalad ja paar ebameeldivat visiiti hiljem vormistasime õigusbüroos kokkuleppe – maja läheb müüki ning müügihind jagatakse kolme subjekti vahel võrdselt. Leili tikkus midagi seletama, mida ta oma pärandiosaga teeb, aga enne kui mina jõudsin porisema hakata, ütles meid lepitanud advokaat konkreetselt, et see ei kuulu käesoleva protsessi teemasse ning nii jäigi. Viisin ennast suhteliselt viisakalt riidesse pannud ning isegi kergelt lõhnastatud ema koju ning andsin talle pool tundi kestnud autosõidu ajal üheselt teada, et rahana ta seda pärandiosa ei näe – panen selle tema hooldekodu fondi. Ega tal mingit kobinat polnud – kainena sai ta ka ise aru, et vanadus on käes ja pikka pidu sellise ennasthävitava eluviisiga pole.

“Aitäh,” pobises mu sünnitaja end autost välja upitades ja korraks hakkas mul temast isegi hale. Siis tulid meelde seigad minu raamaturiiuli tühjaksmüümisest, lukkude lõhkumisest, Reesika hirmutamisest ning mälupilt gaasipliidi ees okseloigus põlvitavast vanast naisest, kes oli üritanud end majapidamisgaasiga tappa, toppides pea praeahju. Sai ta sellest üritusest üksnes tuumapeavalu ning tühjaksoksendatud mao. Muidugi aitas ka see, et juhtusin just sel päeval ja sel hetkel oma kinnisvara tulema üle vaatama. See veel puuduks, et mu mõlemad vanemad oleks lahkunud vabasurma läbi - ei-ei-ei!

      Rauma perehotellikesega saime ka ühele poole ja kuigi mul mõningaid kahtluseid oli, käisime koos Peetriga töid üle andmas ning osalesime ka järgneval õhtusöögil ühes mereäärses restoranis. Kõik oli vinks-vonks, kahtlaseid kokteile ei pakutud ja üldse oli tellijast perekond üllatavalt väljapeetud – ilmselgelt hinnaline kaelakee toonitas Mona luigekaela, Tauno lips sätendas ning ka kingad olid korralikult läikima löödud. Hiljem vajusime uueks ehitatud hotellis rahutusse joodikuunne, millest ebaõigaselt vara äratas meloodiline telefonipinin – startisime aovalgel Helsingi poole. Kuna alkomeeter näitas mul suuremat numbrit kui Peetril, andsin rooliratta tema kätesse. Ega Peeter ka päris nulliga ei pääsenud, aga minu teadmist mööda oli Soomes roolis olles mingi väike promill lubatud. Pisut vissis näoga kobis mu parem käsi juhiistmele. Vahtisin aknast välja, suurt juttu ei aretanud, mõtlesin rohkem Mona luigekaelale ja sellele, mida ilma “kärbseta” kõik oleks võinud olla.

“Ainult oleksid,” naersin rõõmutult ja peale Lohja risti jäin tukkuma.

    Laevas arvas Peeter, et nüüd magaks tema ning võttis kajuti, muidugi firma arvel. Ega ma keelanudki, sest põhitöö tegigi ju tema, mina lohisesin niisama kaasa ning pealegi sain ise juba sõidu ajal puhata ning tukkudagi. Tundsingi end tänu sellele suht reipana ning seadsin sammud just avatud grillrestorani poole. Hämarasse ruumi astudes tundsin justkui tuuletõmmet, aga tuul oli soe. Võdistasin end ning vaatasin kahtlustavalt ringi. Kuidagi oli juhtunud nii, et minu intiutsioon andis end alati tunda tuuletõmbuse näol. Lisaks tuli meelde katuse-Sulev. Tegin sammu kindlamaks ning marssisin vabasse lauda. Menüüd sirvides tundsin taas justkui kuumahoogu.

“Mis nüüd?” mõtlesin. “Üleminekuaastad?”

     Eks ma olin muidugi mõelnud vanuse kasvades enda tervise peale, külastasin lisaks perearstile paariaastase regulaarsusega ka meestearsti. Too oli vahva tegelane, kellega ma tutvusin juba neljakümnendates, mil oma lodeva seksuaalkäitumise tulemina sain eesnäärme põletiku. Kui toona minuealine meesarst mind lavatsile külili kamandas ning kummikinda kätte tõmbas, ei osanud ma midagi hullu oodata. Kuna põletik oli tugev, siis ka eesnääre vastavalt valulik ning peale palpeerimist kinnast käest võttes teatas doktor usalduslikult, et oma eesnääret kontrollib ta ise. Ma ei soovinud seda teemaarendust, sest pärasool tuikas endiselt. No ja perekas kah kamandas mu igal sügisel vereanalüüsi andma. PSA ja testosteroon olid seni igati eakohaselt normi piires.

      Kui tulel röstitud seakaelaga ühele poole hakkasin saama, olin täiesti kindel, et keegi üritab mulle pähe tungida, vibratsioon oli peaaegu füüsiliselt tuntav. Kaapisin maitsva pohlakastme viimase lihatükiga kokku ning mäludes kallutasin pead vasakule-paremale, samal ajal vaba käega kukalt masseerides.

“Valutab, jah?” kostus kaks lauda eemal istuvalt küpselt proualt. Tegelikult ei valutanud. Aga vaevalt sain mõtte lõpuni mõelda ning pilgu taha-vasakule pöörata, kui meelekohtades hakkas taguma nagu vasaraga.

“Mida kuradit?” arvasin pilku üksinda lauas istuvale daamile pöörates. Daamile seetõttu, et tegu oli tõeliselt silmapaistav persooniga. Tumeda tuka alt minule suunatud pilk oli tihe, tundus nagu paiskuks ta laubast mingi energiavoog, mis justkui presssis mu pead kruustangide vahele. Nähes mind kulmu kortsutamas, proua tõusis ja astus vetruval sammul (pikad jalad-pikad saapad, märkasin) minu lauda. Midagi ütlemata pani ta oma kitsa jaheda pesopesa korraks mu laubale ja ena imet, peavalu kadus hetkega.

“Ise andsin, ise võtsin,” sõnas ta tõsiselt. Näos polnud muigekübetki, silmis samuti mitte. Mul hakkas kõhe. Naine oli eatu – sama hästi oleks võinud pakkuda nii nelikümmend kui kuuskümmend. Ilmselt oli tõde sellele viimasele numbrile lähemal. Näonahk oli krobeline, ninajuurel tõsine kurjusekorts. Seevastu keha tundus justkui kolmekümneaastase oma. Tekkis vastupandamatu soov talle käsi pihale panna.

“Mitte veel,” muigas lillaks värvitud huultega suu. “Aga varsti!”

“Me kohtume veel,” lisas Soome nõid (sest nii olin ma ta mõttes ristinud), pani hetkeks oma peopesa mu rahutult lauda trummeldavatele sõrmedele ning hõljus minema. Jäin talle juhmilt järele vahtima. Pea hakkas ka jälle valutama.

Mõni päev hiljem sirvisin vanimas tutvumisteenuste portaalis uusi tulijaid ja pidin toolilt maha kukkuma, kui märkasin värskete liitujate seas minu laevatuttavat. Fotolt õhkuv aura oli tunnetatav – mitte küll nii tugevalt kui laevas, aga ikkagi. Kõhklesin hetke ja siis laskusid mu sõrmed klahvidele.

“Ma ootasin su kirja,” itsitasid naise esimesed kirjaread mu läpaka ekraanil. Ma ei võtnud seda seisukohavõttu väga tõsiselt.

Tuuli oli väikese pitsaketi omanik. Või mis väikese – kui sul on Soomes kolm ja Eestis kaks putkat, oled lausa rahvusvaheline tegija! Sain aru, et kui kodumaal võid oma kiirtoiduputka püsti lüüa ja mõnda aega ka kenasti toimida, siis kuidas see Soomes, kus pitsakohti iga nurga peal sellega hakkama saada, oli täielik müstika. Ka perekond oli Tuulil rahvusvaheline – kaks kodumaist tütart täitsa eesti mehega, poeg soomlasega ja veel üks – nagu naine ütles – “kadunud poeg” rootslasega.

See naine oli tegija! Tema noorem õde oli lapsena surnud ning sest ajast saadik nägi Tuuli inimeste aurasid, vaatas minevikku ja tulevikku.

Kõigest sellest rääkisime meie taaskohtumisel Tallinn-Tartu maantee ääres, kohe Koeru ristis asuvas pitsaurkas, mille katusel särasid neoontähed “Pizzapalee.” Kohakeses oli neli kaheinimeselauda ning keset ruumi hobuserauakujuline teeninduslett. Kui põhiliselt tegutses pitsamamslina üks palgaline koos Tuuli vanema tütrega, siis täna oli leti taga omanikuproua isiklikult.

Rebisin kellakõlinal söögikoha ukse avali ning komistasin porimati taha. Milline sisenemine, muhelesin endale habemesse. Tuuli oli teatanud, et kui on kliente, siis pidin minagi tavalist näljast teesklema. Ega teeselda polnud vaja – kere oligi hele. Astusin komistamisest hoolimata bravuurikalt leti äärde, naine vaatas mind muiates.

“Mida teile?” vormisid pruuniks võõbatud huuled küsimuse.

“Võtaksin vastavalt omaniku soovile,” vastasin enda arvates nutikalt. Aega oli mul kuni õhtuse koeraringini ning seda kavatsesin ma maksimaalselt ära kasutada.

“Mängime sellist mängu, et täna oled sina koer,” üllatas Tuuli. “Pane see kaela!”

Letile ilmus neetidega kaelarihm. Vaatasin segaduses ringi – kas see on mingi “varjatud kaamera” värk.

“Tee kiiresti, üks klient tuleb!” kamandas naine üle mu õla parkla poole kiigates. Täiesti juhmistunult ajasin pea õieli ning Tuuli toppis mulle rihma kaela. Nöörijupist sikutades suunas ta mu hobuseraua sisse, tõmbas sissepääsu katva kardina ette ning põlvega togides ajas laia leti alla. Üllatuseks avastasin seal pehme diivanipadja – tegelikult oli seal üsna mugav istuda ning olukord hakkas mulle nalja tegema. Kõrvad kikkis kuulasin, kuidas Tuuli meeskodanikku teenindas – too tundus olevat püsikunde. Helide järgi üritasin aimata, mil kombel pitsa valmib . Tainast rulliti, plötsati sinna ühte-teist peale, ahjuukse avanemine ning elektriahju sumin markeerisid küllalt arusaadavalt kiirtoidu valmimise erinevaid etappe.

“Head isu,” kuuldus Tuuli hääl kuskilt kõrgelt ning koos taldriku letilelöömise laksatusega sain naise vaba käega laksu vastu põske ning ühtäkki kõrgusid just mu näo ees perenaise pitssukkadesse aheldatud vormikad reied. Aluspesu oli naisel ilmselt ununenud hommikul jalga tõmbamata. Teadsin, mida mees selles olukorras tegema peab ja tegin seda aeglaselt ning naudinguga. Maitse oli puhas. Maitse oli ilmselt hea ka pitsaga maiustanud mehel, sest tema tänusõnadega üheaegselt kostus ka Tuuli suust pisut kähehäälselt:

“Ma tänan, ma tänan!”

See oli vähemalt ühe tänusõna osas ilmselt mulle suunatud, sest rihmast sikutades juhatati mind leti alt välja.

“Good dog, good dog!” patsutas Tuuli mind põsele. Naine lasi ribakardinad alla, keeras uksel rippuva “Avatud” sildi teistpidi ning sakutas mu püksirihma lahti. Koer olin ma endiselt. Kui ma järgnenud suguakti ajal naljaviluks paar korda “auh-auh” ütlesin, sain laksu vastu tagumikku. Ja pärast ikka pai ka!

Naise maakodu, kus elas ka ta vanem tütar, asus sealsamas, paar kilomeetrit Tartu poole. Nagu paarisrahvas muiste käisime koos külapoekesest läbi, ostsime head-paremat ning lahke võõrustajana valmistas Tuuli õhtusöögi. Laud oli stiilne – pikad küünlad, kõrged klaasid mullijoogile ning õhukesed tassid koorega kohvile.

“Sa jääd täna siia,” teatas nõid ja nii oligi. Hetkega oli unustatud jalutusringi ootav koer ning homseks tööhommikuks planeeritud tegevused. Lisaks meeldivalt õhulisele seksile sain teadmanaiselt üht-teist kõrva taha panna.

Pea mu kõhul, luges Tuuli sõrmi kõverdades ette kõik, mida mu minevikust ja tulevikust teadis. Minevik oli ühe erandiga täpne – ma olin saanud kahe lapse isaks, aga need polnud mõlemad mitte tütred, vaid mu armas äbarikust varalahkunu oli poeg. Pean ütlema, et ma ei hakanud seda täpsustama, jätsin enda teada.

“Ma tavaliselt seda ei ütle, ainult sulle,” sosistas Tuuli. “Sa saad vägivaldse teo läbi peaaegu surma, aga pääsed. Elu lõpus elad õnnelikult ühe naisega. Tema päästab su – kõigest!”

Ta pidas pausi ning lisas: “Kahjuks pole see mina. Sa oled minu jaoks liiga hea mees.”

Suhtlesime Tuuliga ligi aasta, kuniks ühel hetkel ta lihtsalt kadus. Meilipost suleti, telefon oli tumm ja kui võtsin sõita Koeru risti, oli sealne pitsaputka kadunud. Täielik müstika, ma ütlen!

Pildil koer nimega Good Dog, kel pole midagi ühist tekstis kirjeldatud seksuaalperverssustega.

Armandi unejutt aastast 2002

   

  Armand ajas rahulolematult rõgisedes teki pealt. Kardinate vahelt säras hundipäike nagu leekiv tungal. Mees kiikas kella - kesköö-ekvaator oli ületatud. 

     "Vara kobisin voodisse, nüüd on paar ärkveloleku- tundi kindel," mõtles unetu ja end istuli ajanud, liigutas susse otsides varbaid. Klõpsanud arvutikasti käima, lülitanud kuvarigi hõõguma, istus mees laua taha ja ootas kuni elektroonilised komponendid tuurid üles võtsid. Naisteka foorumis käis kõva andmine - kellelgi olid olnud "blondid hetked." Muheledes sättis Armand näpud klahvidele ja aliase Imeilus Vassili näppude alt ilmus kuvariekraanile:

Minul, pean tunnistama, on olnud blonde hetki!
Lisaks on olnud šatääne ja brünette hetki ning oh häbi, ka üks punapäine hetk....
Kiilaid hetki on seni õnnestunud vältida

Sellel purtsatusele reageerisid Sipsu, Fööniks, Keegiuus ja galdunja. Armand polnud üldse rahul - oli ta ju nii vaimukalt ennast väljendanud!

Lehekülge vahetades plõksas ette küsimus: kas mees võib muutuda?

"Võib, kohe kindlasti! Mina näiteks polnud noorema mehena nii ilus, kui nüüd, küpsemas eas!"

Sellele reageeris, vastasid ning kommenteerisid Lihasööja Lilleke, eneL, Aqva ja Naerukajakas. 

Armand haigutas. Täna polegi väga lööki - tea, kus need ööelukad kõik on? Korraks nõksatas pea ja käsi libises klaviatuuril, aga ei-ei, peab paar kildu veel panema!

Feministi nurgakeses oli sagimist rohkem - keegi Mag oli just postitanud küsimuse, kui suur on kera ruumala. Seda teadis Armand tipi-ajast muidugi une pealt:

Kui suur on kera ruumala
kui suur on kera pind
kui kera täita viinaga
kui suur on siis ta hind

Mag tänas ja kommenteerisid Piloot, Tidrik ja Irma, vana sõbranna. Armand proovis Irmaga privaatsuhtlus arendada, aga too oli vist juba magama läinud.

Nüüdseks juba eilse päeva postitusi rullides leidis Armand, et Siilionu oli tantsupeo korraldanud. Kuigi peomeeleolu tundus olevat nüüdseks vaibunud, lisas Imeilus Vassili ikkagi oma panuse:

Mehed, meid on vähe, peame kokku hoidma! Noh, kes tuleb jenkasappa!

Mispeale Anna kommenteeris, et Vassili on pede. Mispeale Armand vihastas, klõpsas kuvari ja protsessorikasti suurest punases lülitist kinni ning kobis voodisse. Uni tuli kohe.

Pildil Armand aastal 2002

telegraph.co.uk

Kooli koondises

 

Riias sõpruskooliga mõõtu võtmas. Viskel Jack, korvi all Kägu, Tom, Marx, Konn ja keegi veel. Rõdul valivad õhtuseks peoks kuumi eestlasi veel kuumemad noored lätlannad🙂

Kellel veel kooli ajal välismaalastega sõprussuhteid oli?

Kuidas sul päriselt läheb?

  

  Nagu kaasliiklejate poolt miniu autopunnikese mõnitamisest veel vähe oleks, tabas mind raevuhoog nähes mõnitavat lausekest, millegi Veski õnnistab kohvitarbijaid. Viisin oma lonkava liikuri lähedalasuvasse remontlasse ning just oli helistanud auto-Peeter, kes diagnoosis  sellise haiguse, mida ühe päevaga ei paranda - varuosa tulevat kaugelt. Arvas, et ehk teisipäeval-kolmapäeval. Just siis tõi ettekandja-neiu mu latte-tassikese, mida kergitades avastasingi mõnitavad kirjaread!!!

   Igatahes poja "punniga" ma enam ei liikle, rendin ikka auto!

Mul on kõige väiksem

    

 Autol tekkis ootamatu terviserike, paraku saan remontlasse alles reedel. Vahtisin pool päeva erinevaid rendiautosid, siis meenus, et poeg ju oma pisikest punni (mille sai emalt päranduseks) ei tarvita - käib tööl ja muidu asjaajamistel elektrirattaga. Lisan kohe mõningate lugejate rahustamiseks, et kasti pole:) Saime auto-abi osas kenasti kaubale ja ronisin ähkides minu maasturilaadsest (kastita) tootest umbes poole väiksemasse autokesse. Polnud ammu selle aparaadiga liigelnud ja kõik, kõik-kõik on teistmoodi. Esmalt ei saanud ma hoovist välja, siis ei lubatud mul sõidurada vahetada. Oleksingi võinud suunatuld toksima jäädagi! Torkasin ninakese vahele ja pressisin bussi ette - too vilgutas tulesid ja jättiski siis täistuled peale. Mis ta, rsk, manööverdab siin! Tegelt on väikeautol väga hea võimsuse/kaalu suhe ja kiirenduselt minu autole palju alla ei jää. Seevastu parklasse mahtusin märksa paremini, aga välja tagurdamisega oli taas jama - keegi ei peatu, et väljatagurdavat miniautot vahele lubada. Murele pani punkti aknast väljakiikamine - mul on tõesti kõige väiksem...

Isa

 

          Kaheksakümne seitsmes, kaheksakümne kaheksas – isa.

     Sombusel kevadõhtul naasin töölt seitsme paiku. Käisime Peetriga peale tööd kodukõrtsist läbi – sõin õhtust ning võtsin ka ühe suure õlle. Tööga olime peale masu kenasti reele saanud ning huvitava väljakutsena tuli Soomest, Rauma linnakesest pakkumine väikehotelli renoveerimiseks. Kui esmalt tundus töö oma kauguse tõttu pisut ohjamatu ning napi eelarvega, siis peale esialgset, joonistepõhist hinnapakkumist saime edasi teise vooru. Nüüd siis pidasimegi Peetriga aru, kas väänata hinnale veel otsa või käia ikkagi kohapeal objektiga tutvumas ning ühtlasi päevaks-paariks rihm lõdvale lasta. Otsustasime otsustamise homsele lükata ning peale alkomeetrisse puhumist ja jokk-kaineks osutudes veeresin kodu poole. Väravad olid nagu ikka valla – pidasin küll plaani välisvärava avamisautomaadi paigaldamiseks, aga pealehakkamine oli seni puudulik olnud. Manööverdasin “Subaru” parkimistaskusse ja enne tuppa minekut istusin kaks minutit ning tühjendasin aju. Sundida end mitte millestki mõtlema on tegelikult üsna keeruline ja seda tehnikat peaks rakendama hoopis teisel ajal ning teises kohas, aga mina olin harjunud pead tühjendama just sellisel hetkel.

Äkki koputas keegi küljeaknale. Auto kõrval seisis mingi helkurvestiga tegelane – esmalt ei saanud ma arugi, et tegu politseinikuga. Mõte jooksis muidugi kõrtsis joodud õlleliitrile. Hingasin kiirelt sisse-välja, aju hakkas täistuuridel tööle ning lasin akna all.

“Patrullpolitseinik popopop…, ” läks mul nimi kõrvust mööda. “Palun esitage isikuttõendav dokument!”

“Juhiluba?” küsisin konkreetselt. Võmm noogutas tõsiselt, nägin peeglisse kiigates, et teine vestiga tegelane teeb koeraaediku juures Ronniga tutvust. Ma ei hakanud midagi küsima ega vaidlema, ulatasin vaikides dokumendi.

“Teie isaga juhtus õnnetus,” teatas riigiteenistuja mulle dokumenti tagasi ulatades. “Ta on surnud.”

Mulle tundus korraks, et teadvus hägustub. Tegin taas hingamise trikki ning sain organismi kontrolli alla.

“Mis liiki õnnetus?” pärisin. “Kus?”

“Kahjuks ei oska ma täiendavat infot jagada. Kuna teie telefon oli levist väljas, paluti meil teile teada anda. Õnnetus juhtus kodus, uurijad on kohal ning soovivad ka teilt ütluseid võtta.”

Olin tõesti telefoni kõrtsi minnes välja lülitanud ning nii unustanudki.

“On see kõik?” küsisin, “Võin ma minna?”

Võmm noogutas, viipas oma kaaslase koera juurest kaasa ning peeglist nägin politseiauto U-pööret. Mõtted tormlesid peas, korraks haarasin telefoni, et emale helistada, aga loobusin. Isa elukaaslasele ei soovinud ma ammugi mitte helistada. Tagurdasin hoovist välja ning andsin gaasi.

Isa elas järveäärses suures ja kõledas majas. Põllu peal oli selliseid lohmakaid, veel nõuka-aegse projekti järgi ehitatud hooneid kümmekond.

Maja uks oli lahti, garaažiteel märkasin kahte eraldusmärkideta võõrast autot. Ronisin paariastmelisest välistrepist nõtkuvail jalgeil üles, esik oli tühi, köök samuti. Vasakule jäävast elutoast kostus mingeid niuksatusi. Kiikasin uksepraost – küünarnukke lauale toetades istus toolil vihatud vanamutt ja töristas nutta. Ma ei teinud piuksugi ning tormasin kingi jalast võtmata trepist üles. Ülakorruse magamistoad olid tühjad. Ilmselt oli elukaaslane midagi kuulnud, sest kui ma trepist alla kobistasin, seisis too esikus, silmad punased ning käed ahastavalt rinnal:

“Keldris…, mine keldrisse,” kähistas ta.

Keldris olid mingid tehnoruumid ja saun.

“Sai saunas infarkti,” arvasin ma jooksu pealt. “Aga milleks siis politsei?”

Isa rippus endiselt keldri laes kulgeva veetrassi torustiku küljes, jalas kusemärjad dressipüksid, seljas vana töömehesärk. Jalad ulatusid pea põrandani. Kael tundus kuidagi eriti pikaksveninud, hallikad juuksesalgud varjasid poolsuletud silmi. Kolm erariides tegelast askeldasid ümber laiba, mind märgates tõstis üks neist käe:

“Palun ärge tulge lähemale!”

Teine seevastu viipas rahustavalt kas siis mulle või kolleegile:

“Pole viga, las olla. Poeg, jah?”

“Poeg,” kraaksatasin ning tundsin, et tahaks nutta.

“Oodake palun üleval, meil ei lähe kaua ja laibaauto on ka juba tellitud,” teatas sõbralikum tüüp. Kolmas asjamees uuris uppilennanud taburetti mingi violetset valgust näitava aparaadiga.

Läksin kööki ning sulgesin ukse. Koos tolle mutiga elutoas vesistada ma ei tahtnud.

                                                                        *

      Kasvasin lapseeas vanemate otsese hooleta, vanaema ja tädi üsna karmi käpa all. Isa ja ema käisid nädalalõppudel “läbi”, tõid midagi maitsvat ja ajasid vanemate inimestega köögilaua taga juttu. Kuna see süsteem oli töötanud minu teadvuse algusest peale, siis pidasin seda loomulikuks ja isegi imestasin, kui lasteaias tulid rühmakaaslasele järgi ema ja isa, mul käis enamasti vanaema. Kümnes sünnipäev on mulle meelde jäänud eelkõige hinnalise kingituse tõttu – olin varakult esitanud soovi suurte poiste jalgrattale ja kui siis isa veeretas tuppa “meesteka” oli poisil pettumus suur – lootsin saada käikudega “Sputniku.” Varsti peale sünnipäeva koliti poiss koos jalgrattaga paar tänavat edasi – isapoolse vanaisa ehitatud suurde silikaatmajja, mida jagasime omakorda vanaonu perega. Miks eelnes selline lahuselu ainukesest lapsest, sain teada aastakümneid hiljem – minu vanemad olid riigivargad ning kartes kinnikukkumist ning sellega kaasnevaid võimalikke repressioone nende ainukese poja suhtes, otsustati mind tagalasse saata. Seda mäletan lapsepõlvest küll, et mingeid rahaprobleeme meie peres kunagi polnud, iga paari aasta tagant vahetati näiteks autot – väike “Mosse” muundus “Pobedaks,” see omakorda uuemaks “Mosseks” ja mõne aasta pärast veeres isa juba uue “Žiguliga.”

Kuidas isa perekonnast irdus, jäi mulle kah teadmata. Olin siis juba tudengpoiss ning ühel heal päeval koolist naastest oli ta lihtsalt läinud, riidekapi sisu kohvris ja esikus nagid tühjad. Samuti jääb saladuseks, kas ema hakkas jooma seepärast, et isa ära läks või läks isa minema seetõttu, et ema vaatas pea igapäevaselt pudelipõhja.

Isa elukaaslane oli temast mõni aasta vanem kolleeg tehasest, täpsemalt ma ei teadnud, polnud kunagi huvi tundnud ega tahtnudki teada. Taipasin, et matuste osas pean temaga ikkagi suhtlema, kargasin püsti, haarasin laualt kindad ja siis avanes uks ning kööki astus see lahkem kriminalist või uurija:

“Nii, räägime paar sõna,” ütles ta tooliga laua äärde kolistades. “Kas oskate aimata, mis ja miks siin juhtus?”

Raputasin pead, aga taipasin, et peab ikkagi midagi arvama:

“Me ei suhelnud kuigi tihti – paar korda aastas. Ilmselt oskab elukaaslane täpsemalt rääkida.”

“Jah, muidugi vestleme me ka temaga,” noogutas riigimatenik. “Kas teate otsest põhjust, mis võis enesetapule viia – no tervis näiteks?”

“Ei, minu teada oli ta eakohaselt terve mees,” sügasin mõtlikult pead.

“Tänan, siis ei pea ma teid kinni,” avas uurija lahkelt köögiukse, millest kohe tatsas sisse isa elukaaslane.

Istusin nüüd omakorda elutuppa, püüdsin mõtetes korda luua ning edasisi tegevusi planeerida.

Leiliga ei läinud politseinikel ka kaua – minutit viis saingi omaette mõtiskleda, kui too tuppa astus ning raskelt ohkas:

“Näe, jäimegi kahekesi.”

“Mina matan,” teatasin konkreetselt. “Meie krundile.”

“Jah, muidugi,” noogutas värske lesk. Või kuidas teda nimetadagi – abielus nad ju polnud. Kas siis lesk oli minu joodikust ema? Mõtlesin, et sõidan tema juurest läbi, telefonitsi tundus sellist teadet edastada vale. Ikkagi ema. Lükkasin tooli eemale ja ajasin end püsti.

“Oota,” haaras Leili mul käest. “Mis minust saab?”

“Mis mõttes?” ei taibanud ma kohe.

“Ma ju elan siin,” hakkas naine nutta löristama. Siis sain aru – nad polnud abielus, maja pärija on ilmselt minu joodikust ema. Või pole? Aga mina? Ma ei jaksanud praegu rohkem selles ruumis koos leinava elukaaslasega olla, raputasin end lahti ja astusin uksest välja. Maja ees askeldasid kaks tunkedes tegelast suure musta kotiga, kus lamas minu isa elutu keha.

“Kes mind matab?” turgatas pähe ning nüüd lõpuks läksid minugi silmad märjaks. Tuigerdasin kuidagi autoni, et enne isa minema saaks.

                                                                       *

     Ema korteri ukse avasin oma võtmega. Tegelikult oli see minu korter, sest kui ema üheksakümnendatel kommunaalid võlgu jäi, ähvardati ta sealt välja tõsta ning mina “hea pojana” tasusin võlad, seades tingimuseks, et korter vormistatakse minu nimele. Ega emal muud üle jäänud. No nagu tavaliselt, oli korteris keegi joomakaaslane – suunasin tolle kakerdaja esikusse, lükkasin uksest välja ning viskasin nagis rippuva võidunud jope järele. Naasin kööki ja kamandasin:

“Istu maha, mul on halvad uudised.”

Ema istus taburetile, kohendas oma rasvaseid, silmile tikkuvaid juuksesalke ja jäi mind põrnitsema.

“Ants on surnud, poos end kodus üles,” teatasin ilma pikemata.

“Misasja?” mörises naiselaadne olevus ja mul polnud temast põrmugi kahju. Ehk sai ikka aru.

“Ma annan matuste asjus teada,” ütlesin ja tahtsin sealt seapesast kiiresti minema. Ema jäi minust laua taha istuma.

                                                                  *

Parkisin auto kodumaja hoovi ja vajusin sügavamale istmesse. Kuulsin kuidas Ronni oma aias küsivalt haugatas. Naabrimees jalutas mööda ja viipas käega. Ma ei viibanud vastu. Kõik oli muutunud. Säh sulle “isad ja pojad”! Mälestusi tulvas valge voona.

Kävitasin auto ning tagurdasin tänavale.

                                                                    *

     Ärkasin miskipärast alumise korruse lahmakas tugitoolis, vaja oli vetsu minna.

“Ja-jah, vanamehe vaevused,” muigasin mõttes. Isegi mõtlemine tegi haiget – pea lõhkus valutada nagu üritaksid seitse pöialpoissi sealt kirkadega välja murda.

“Hea, et all magama jäin – pole pikalt kööki minna,” kavatsesin kohe suure janu magusat Nõmme kraanivett juues pead klaarimaks saada. Paljad varbad külmetasid, liigutasin oma karvaseid susse otsides jalgu. Midagi karvast nagu oli, aga see liikus eest ära, kui ma varbaga kaugemalt urgitsesin. Pidin ikka silmad lahti tegema. Sellest hakkas pea veel enam tuikama – põrandal lamas paljalt mingi naine ning nagu sellest veel vähe oleks pikutas kõrval diivanil veel teine. Tõsi, temal oli seelik seljas. Ma ei tahtnud teada, millist põrandavaibal lebava naise karvast kohta olin varbaga süganud. Minu kodus oli kaks täiesti võõrast naist, üks neist ihualasti. Hiilisin seinast kinni hoides kööki, lasin veel pikalt joosta ning niristasin kaheliitrisse morsikannu. Võtsin kuivatusrestilt ontlikult jalaga klaasi ning kallasin triiki. Pool kannu läks sama hooga, siis tuli kusehäda meelde ja koperdasin vetsu. Tulesid põlema ei pannud, ei tahtnud neid naisi näha. Istusin potil ning püüdsin õhtut ja ööd meenutada.

                                                                   *

      Nagu ikka algas kõik kenasti – kodukõrts oli küll täis, aga leidsin vaba koha ning heatahtliku vastuvõtu neljases aknaäärses lauas, kus kaks hiliskeskeas daami veini mekutasid. Igatahes kõrged pokaalid olid pooleli. Tellisin juurdehiilinud ettekandjalt suure õlle ja topeltviina. Seaprae ikka ka, sibulatega. Autoga oli koju natuke üle kilomeetri ja kui puhumine oli, siis nägi seda sirge tee otsast teise juba kõrtsist väljudes. Ma ju ei kavatsenud end täis juua, kus sa sellega!

Isa oleks järgmisel aastal saanud seitsekümmend viis. Ma olin noorte vanemate laps – isa tsipa üle ja ema pisut alla kahekümne minu sündides.

Võtsin esimese topeltpitsi tühjaks, see lõikas koos paari õllelonksuga nagu kreissaag. Praadi polnud veel toodud.

“Kas ma tohin teie leiba näpata?” pöördusin uljalt lauakaaslaste poole.

Üks neist, sitikmustaks värvitud ümaranäoline brünett noogutas, teine, lühikese poisipeaga ja kortsulise kaelaga vaatas ükskõikselt aknast välja.

Mälusin teist küüslauguleiva kuivikut, kui ettekandjaneiu prae lauale loksatas. Nüüd võis teise viina tellida. Õlu oli ka kuidagi kiiresti otsa saanud – no mida sellest liitrist ikka saab, eks ju?! Tellisin juurde.

“Mida teile läheb?” huvitusin lauakaaslaste joogiharjumustest.

Poisipea kehitas endiselt pepsilt õlgu, aga sitikmust vaatas mulle suurte silmadega otsa ja nurrus:

“Prooviks õige ühe hea vanaka kokteili!”

Peale teist kokteili rääkisin neile isast. Mälestuseks tegime kolmandad.

Siis rääkisin neile Anjutast. Vist tegime neljandad. Vahepeal võtsin ühe õlle veel. Nüüd meenus täpselt, et juttu tuli ka minu kaotsiläinud tütrest.

Kui ma ei eksi, jõudsime viienda koksiringini, aga edasi ei mäleta ma midagi.

Kiikasin köögiaknast välja - auto seisis igatahes hoovis, samas suur värav oli avali. Keerasin endale ka teise liitri vett sisse, esialgu ei tulnud välja midagi. Ei kummastki otsast. Piilusin tuppa – mõlemad naised magasid nagu lapsed – vaikselt hingates. Kondoomid olid mul üleval magamistoas, korralikult kummuti sahtlis. Ei vaibal ega tugitoolis polnud nähtavaid jälgi korratust suguelust tundmatu naisega. Või kahega? Ei tea, mälu oli lukus. Kõikusin esiku suure peegli ees ja kui mitmendat korda lubasin endale, et ei iial enam. Tegelikult ma ju teadsin, et lubadused on murdmiseks ja kuna oma sugulodevast käitumisest aru andma pidin üksnes enda peegelpildile, siis näitasin talle keelt ja rõõmustades, et veega lahjendatud alkohol tahab ikkagi ihust välja pressida, tuterdasin taas vetsu.

                                                                      *

     Matustest ei meenu mulle suurt midagi. Ühtäkki istusin pika laua taga, paremal tühi tool, laual ümberpööratud klaas ning vasakul millegipärast Leili. Ema oli paigutatud tühja tooli kõrvale paremale. Peielauas istus inimest kuuskümmend. Muidugi – vana oli laulu-ja pullimees, tõmbas veel lõõtsagi. Sugulased, endised töökaaslased, paar naabrit kortermaja ajast. Käisin ühe ja teise juures, ajasin juttu, värskendasin sugulussidemeid.

Reesika ei tulnudki vanaisa matusele. Saatsin talle mitu sõnumit, helistada ei söandanud. Päev enne matuseid helistas ta ise, pikka juttu ei pidanud, andis teada, et on välismaal. Ma ei tea, kas ma tahtsin kuulda, aga minu arust ta hääl värahtas, kui mulle kastunnet avaldas. Päris titena olin ma tütrega mõned korrad vanaisa juures käinud, aga peale vanemate lahkuminekut polnud mul enam endal huvitav ja peatselt olin ka ise lahus ning lapsekeelus, et mis seal ikka.

Kõhus keeras, naasin lauda, tegin paar topkat vana valget ja haukasin klassikalist hapukapsast kõrvale. Meeleolu tõusis, ka peielised ei sülitanud pitsi, kõnekõma valjenes, juba naerdi kõva häälega, hea veel, et ei tantsitud. Tunnikese pärast hakkas seltskond nihelema, kätlesin meestega, embasin naisi ning noogutasin tundmatutele.

Olin nii lahke, et viisin ema koju. Me ei rääkinud autos sõnagi.

“Proovi siis hakkama saada,” ütlesin teda maja ees autost välja upitades.

Nüüd pidin mõtlema isa pärandi peale, aga selleks oli homne parem päev.

Kas, kuidas ja kellega ma oma isa surmale järgneval ööl seksisin, jäi mulle teadmata. Igatahes kaunis hommikuhahetuses kahele minemakomberdavale prouale ma järele ei lehvitanud, isegi nimesid ei pärinud. Tugitooli veluurkangalt pesin kahtlased plekid kohe samal päeval.

Pilt kjt.ee lehelt.

A mida Konn ka teeb?

 

Käisime eile vana sõbra ja kursavennaga einestamas. Helistasime seltskonna elavdamise mõttes kooliõdedele-vendadele - keegi ei vastanud. Nüüd siis kamraad telefoneeris ja andis ülevaate:

1.Kursavend, endine rahvusvahelise suurfirma nõukogu esimees, oli olnud eile golfiväljakul. Teadsime ta kohati maaniaks muutuvast hobist, aga mitte seda, et veel vastu talve käiakse palle peksmas. Olla kurtnud, et ei jaksa enam kepikotte tarida. Sõbraga arutledes jõudsime otsusele, et kursavenda saab aidata - moodustame tiimi caddy vedamiseks. Kahekesi - kui üks ei jaksa, veab teine. Aga võime ka kahekesi korraga kepikotti sikutada. Kui jõudu rohkem, siis üks hüppab teisele selga ning kolmas suunab siis kannuste ning kolmeharulise piitsaga!

2.Kursaõde nii rahvusvaheline pole - olla asendanud ettevõtte finantsjuhi ameti telefonimüügi agendi tööga. Pidavat hästi müüma. Arutlesimegi siis, et mida üksik lastetu vanapreili selle teenitud rahahunnikuga teeb. Otsustasime härjal sarvist haarata ning järgmisel kohtumisel uurida, et kes vanapreilit matab - muidugi eesmärgiga ennast pärijate ringi sokutada. Muide - keegi hüperrikkur olla öelnud, et kui tal surres kasvõi üks dollar alles jääb, on elu valesti elatud -  kõik teenitu tuleks elu jooksul ära kulutada. Võtsime plaani samuti miljonäri elumotot järgida.

Illustreerival pildil ilmekas näide, mis võib juhtuda, kui liigkauaks kohvikusse jaurama jääda. Pildil olev isik pole kuidagi seotud minu, tekstis iseloomustatud kursavenna ega -õega!

Rebase sünnipäev

     

Noorim laps sai seitseteist! Juba traditsiooniline sünna-eine möödus "Legends" burksikohas.

 Poeg soovis kingiks YSL parfüümi. Hinda guugeldades kukkusin toolilt maha. Ja siis vaatasin uuesti. Ei hakanud end enam püsti ajamagi:) Lõpuks saavutasime kompromissi - kinkisin poisile enda lemmikparfüümi! Lisaks rääkisin loo, kuidas üheksakümnendatel haiglas konutades kadus mu öökapikesest tilgatumaks Soomest toodud aftershave - kõrvalvoodi parmulaadne patsient jõi selle lihtsalt ära. Poeg lubas enda parfüümi hoolsamalt hoida. Kuna pojal on tuleva nädal noorgümnasisti rebase-nädal, siis tuletasin meelde enda rebase-muljeid nii ülikoolist kui malevast. Seepeale küsisid nii tütar kui poeg, et misse eue on? Jälle võtsin seletada.

   Pildil noorim poeg rebase vormis. Pilt tema kooli riietekapi ukselt:)

Väekalt kasvanud

 Maal on kõik suuuuuuurem! :)

Üleskutse - kutsun kõiki meesblogijaid oma porgandeid näitama. Vaatame, kellel siis on kõige suurem!

Poeporgand ei loe:P

Disko

 

     

     Head õpetajate päeva, kaasblogijatest koolmeistrid! :)  Tütar näiteks korraldas oma koolis sel puhul disko:)

Kümme kildu. "Estonia"

     

 Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid. 

    Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:

"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"

Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.

Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:

"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu. 

"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.

Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses. 

Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.

-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?

-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?

-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe  lennuki üheksa reisijat?

-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?

-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten  Andresson?

-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?

-mis oli filmidel, mille politsei leidis  ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"

-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?

Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....

Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS? 

Päisepilt EPL

Silm ka ei pilgu

 

Artur, kolmteist aastat ja neli kuud vana:) 

Poeg tegi Hamburgis oma furry-värke, ma hooldasin loomakest.

Kümme kildu. Nuhid.

   

   Ajendiks selle teksti kirjutamiseks oli äsjaloetud Roland Tamme (pseud.) kirjutatud "Sündikaat" ning raamatu alusel tehtud "Laseri" saade.

     Poisipõlves leidsin alumiiniumist sõrmuse, mille klotserilaadse plaadi lihvisin peene viiliga ning kuurist leitud emailvärviga kandsin sinna diagonaalselt kolm värvitriipu - sinise, musta ning valge. Kui värvid kuivanud olid, ajasin selle kohe sõrme ning käisin tähtsa näoga ringi. Tegelikult ei teadnud ma siis, seitsmendas-kaheksandas klassis, nendest värvidest suurt muud, kui et need on midagi keelatud, aga samas põnevat. Täpselt ei mäleta, aga ehk päevakese sain oma käsitööd nautida, siis rebis isa mul selle sõrmest ning ema pidas loengu keelatud asjadest, kasutades sõnu "sala" ja "nuhk." Samuti rääkis ema, et isal jäi omal ajal keskkoolist õpitulemuste eest väljateenitud hõbemedal saamata, sest ta olla kuulunud mingisse nõuka-vastalisse organisatsiooni. Paraku ei vaevunud ma isalt tema eluajal seda täpsemalt uurima, oleks väga valgustav olnud.

    Koolis keeldusime me pinginaabriga pioneeriks hakkamast. Mis põhjuseks oli, ei mäleta, aga initsiaatoriks oli Alar, kunagine tuntud kilvar, nüüdseks manalamees. Kui teised läksid koondusele trumme põristades marssima, vantsisime meie koos kodu poole, sest tee oli suuremalt jaolt ühine. Ema tundis küll muret, et kas ma tulevikule ei mõtle, aga uskuge mind - üheteist-kaheteistaastasel on mõelda millele iganes, aga mitte tulevikule. Komsomoli hiljem siiski astusime, sest va dire teatas konkreetselt, et poliitiliselt ebakindlaid ülikool ei oota. Seks ajaks juba tahtsin edasi õppida.

   Tudengipõlves  teadsid vanemad kaaslased, et igas õpperühmas on nuhk. Kahtlustasime üht ja siis teist, aga hiljem selgus, et oli hoopis kolmas - see, kes kõige valjemalt "Ai tsihhh, ai tsahh..." laulis. 

   Neljandal kursusel pakuti õppepraktikat Tšehhoslovakkias - kümmekond majandusteaduskonna taibut kupatati kuuks ajaks Praha Karli Ülikooli sotsialistliku tootmisega tutvuma. Eks me siis uurisime, kuidas Plzeńis õlletegu käib, ei jäänud väisamata ka Becherovka likööritehas ega Tatra mäed. Mõned mu "Esimesed sada..." raamatu peatükid on tolles praktikast innustust saanud. Kuigi grupp oli väike, õnnestus mul sõbruneda tudengist nuhiga. Ise ta tunnistas - peale likööritehase külastamist. No ma oleks selles konditsioonis ka püha ema Teresaga misiganes juhtunu üles tunnistanud...

   Tööle sain "välismaalastega töötavasse ettevõttesse." Kursavend, ausalt lõpetanute pingereas teiseks jäänud sell, ei saanud. Täitsin tööleasumiseks vältimatut venekeelset ankeeti, ning lahtrisse "sugulased välismaal" kirjutasin "njet." Kas nuhid Pagari tänavas teadsid, et mu vanaisa vennad olid kalapaadiga neljakümne neljandal Rootsi tõmmanud või mitte - ma ei tea. Tööle ma sain. 

   Meie peamajas - hotell "Olümpia"  kolmandal korrusel oli huvitav osakond, mille koondnimetuseks oli "tuletõrjujad." Selgemaks, millega need tõsised mehed tegelesid, sai asi siis, kui sain korralduse samale korrusele rajada eraldi "kinnine ruum." 

    "Noh, saad aru, teienkord on vaja kedagi kinni pidada," selgitas peainsener muheledes olukorda. Sellised osakonnad olid igas välisturiste majutavas asutuses. Mikrobetoonist olen juba kirjutanud (aga nüüd meenus, et veel töös olevas teises osas:). 

   Kord nabisime rahvamaleva reidi ajal (aga me tegime neid oma hotellis) kinni hangeldaja/spekulandi nagu neid toona nimetati. Tänapäeval oleks selline tegelane ärimees. Andsime teada "kuhu vaja," aga kohalesaabunud pintsakuga tegelane lubas ärikal peale paari vahetatud lauset minna. 

   "Oma," teatas nuhk lühidalt.

    "Sündikaat" on huvitav lugemine, kohati küll ehk liiga üksikasjadele keskenduv ja lõppkokkuvõttes ärapanemist ning isiklikku vimma väljendav, aga ikkagi tolle aja (ja miks mitte ka praeguse) tavasid iseloomustav teos.

Pildil raamatu kaas, rahvaraamat.ee

Kuulake kõik!

 Audioraamat on ilmunud. Olin kaks nädalat maal, lootsin teise osa lõpetada, aga läks nagu alati...:) Eks indu annab ikka.

Minu mänguasjad

   

Igas mehes on natuke poissi, kellele meeldivad värvilised mänguasjad:)

Kümme kildu. Numbrid

      

Kuigi olime hotell "Palace" remonditöödel osalenud ka varemalt, siis koostöö Soome ehitushiiuga "SRV Viitoset OY" oli just see - võib vabalt öelda - "elumuutev kogemus," mis andis määratu pagasi edaspidiseks ehitusettevõtja karjääriks. Kõik sai alguse taas Andrese, meie peadirektori, pakkumisest:

"Äkki tahad soomlastele alltöövõtjaks hakata?"

No kes poleks 1989.aastal seda tahtnud. Tol ajal tuli mingil põhjusel lepingu lisas välja tuua ka kasuminumber. Mina ei osanud midagi pakkuda, eks siis Andres arvas, et võiks olla kakskümmend protsenti lepingu mahust. Nii panimegi ja leping kirjutati alla:)  Täpselt ei mäleta ja dokumente sellest ajast säilinud pole, aga lisaks soomlaste paarikümnele ehk kümmekond minu meest oli objektil ametis. Mingeid huvitavaid suhteid lisaks töistele meil soomlastega ei tekkinud. Töömeestele teinekord suitsupakk anti, aga töö on töö ja mingit kõrvaläri minu teada ei aetud. Kuigi oleks võinud - olime ju ikka veel vaesed. Meenub üks nali - olime Spetsbaasilt saanud bilansist-bilanssi väikeekskavaatori (millega aastake hiljem kaevati minu Nõmme kodumaja vundament), aga selle vedamiseks polnud paremat lahendust, kui porteauto ZIL 130, mille kasti ronis väike masinake I-talast kombineeritud pealesõiduteede abil. Alati, kui hotelli ees aparaat autost maha hakkas ukerdama, kogunes kamp kohvipausi pidavaid soomlasi imelist mahalaadimist naeruhirnatuste saatel vaatama ja kommenteerima. Kord kukkus masin švellerilt maha ka, aga roomas vapralt edasi. Imeline aparaat oli - UNC 60.

Renoveeritud hoone oli nagu välismaal - päris hotell. Isegi toonane "Olümpia" ei andnud vastavat kvaliteeti välja. Lisaks töö eest saadud hüvitisele sain valuutabaari sissepääsukaardi, mis tagas vaba pääsu ja mingi allahindluse. Soodusprotsenti ei mäleta, aga kaardi number oli 169 - sellega sai järjekorrata sisse ka "Sub Monte" nimelisse restorani ja kuhugi veel. Number on oluline, sest ka mu töönase töösõiduki ning töötõendi number oli sama - 169.

Saadud kasumiprotsenti saatsin Soome töövahenditeks realiseerima varustaja-Milvi ning kolm tugevat töömeest. Milvile andsin kaasa mõnisada marka isiklikku raha ning palusin tuua vidoemaki. Kuna varustaja marssis juba minnes Soome tolli rohelisse koridori kahekümne viinapudeliga kohvris, siis polnud mingit probleemi naastest kohvrisse üks videomakk mahutada. 

Kaheksakümnendate lõpus maksime lisaks rublapalgale töölistele igakuist boonust 200 marka. See oli toonaseid hindasid ning ostujõudu arvestades umbes nagu teine palk.

Mida möllu - on ju???:)

Majaehituse pilt eelmisest sajandist, UNC aitab vundamenti valada.

Puutin ja pommitajad

   

 Lugesin eile, et diktaator soovib Türgi-visiidile lennata hävitajate eskordiga.  Arvestades Erdogani hiljutise väljaütlemisega, et Krimm tuleb tagastada Ukrainale, lendab putja nüüd Türki ilmselt pommitajate saatel.

Pildil diktaator (suuremas lennukis, kinnises ruumis) saadetuna pommitajate divisjonist.

wiki

Kümme kildu. Autod

   

 See oli enesetunde küsimus. Raha lihtsalt pidi leidma. Peale kolmandat kursust olin Emmaste EÜE-s meister, kolme kuu palk 1500 rubla. Minuga samadel tellingutel kõõlunud algajast müürsepast abikaasale sellist palka ma vormistada ei tihanud, sai pisut alla tuhande. Seda oli palju, aga auto ostuks ikka vähe. Minu naise isa olla olnud raskel klikiajal diplomaatilisel tööl, mille eest sai humaanse nõukogude võimu poolt tasuta reisi imeilusale Siberimaale. Õnneks kaevasid nad minu toonase ämmaga enne reisi plekkpurgitäie rohelisi rahasid kartulimaale, mille me minu esimese abikaasaga tema ema targal juhendamisel välja kaevasime. Ega siis ju valuutavahetuspunkte polnud:) Oli aga hea klassivend, kes juhtumisi merd sõitis ning rohelised rahad kapitalimaal teksapükste vastu vahetas. Kuidas ta nende kümne paari pükstega raudse eesriide vahelt sovjetimaale tagasi naases, pole öeldud.  Igatahes püksipaarid läksid tipi vanas peahoones õppinud majandusteaduste tudengitele nagu....soojad püksid:D Nii kogutud rublahunnikule lisasin kooli kõrvalt projekteerimisinstituudis töötamise eest saadud mõnisada lisaks ning peale Lasnamäe autoturul koos isaga ringivaatamist olin peatselt tumesinise Moskvitši omanik:) Isegi numbrit mäletan - 43-35 EAŠ

    Töölesuunamise sain nii soliidse, et patt oli Mossega ringi kimada. Kuulasin vanemate kolleegide juttu, et Žiguli vajas kanali peal järeleaitamist üksnes kord kuus, aga mina oma sinilinnuga käisin isa garaažis käsi õliseks tegemas kord nädalas, mõni nädal ka mitu korda. Selge see, et peab automüügiplatse kammima. Kollane 011 oli just see, mida olin otsinud. Küljekarbis oli küll auk, aga selle keevitas meie osakonna vana keevitaja Konstantin niimoodi umbseks, et polnud märgatagi. Kollasega sõitsin mitu aastat, siis vahetasin helehalli vastu, ikka 011 Mõne aasta pärast sain "ametiauto" - "Niva" oli minu paremuselt teine nõukaauto. Aastakse liiklesin veel töö-"Volgaga," ka ei ütle paha sõna.

   Elu muutus ilusamaks, rublavood tikkusid ojakesest jõeks muutuma - tekkis himu kasutada dekadentsliku lääne toodangut. Esimene oli "Fiat," aga selle müüja oli suli ning ostja loll. Autoke kestis napid pool aastat, siis müüsin vanaraua hinna eest maha.

   Edasi tulid juba krooni-autod, siis euro-autod, aga see on juba igav jutt.

Lugesin näppudel kokku - tuli puudu, lisasin ühe jala varbad - ikka vähe. Kahe käe ja kahe jalaga sain hakkama. Kokku olen ära pidanud 17 autot. 

   

Kuuskümmend veini ja kaks viina

      

Tehnikaülikooli linnakupeol külastasime grupiviisiliselt (neli kunagist poissi ja sama palju tüdrukuid) salajast arhiivi, kus selgitusi jagasid üks apetiitne arhiiviproua (nii neljakümnene) ja arhiivi juhatajanna (kuivetunud saledik), tundus samuti täiesti töökorras olevat. Sõber Joel jäi selle nooremaga isiklikke koolimälestusi jagama, aga vanem proua tutvustas huvitavamaid väljapanekuid. Avastasin ennast TPI auraamatust (ise üldse ei mäletanud), kuhu olin enda nime jäädvustanud trükitähtedega.

   "Näh - õppisin viis aastat, lõpetasin cum laude, aga kirjutada oskasin ikka üksnes esimese klassi tasemel," kaebasin kenale prouale. Too mökitas  kohusetundlikult naerda. 

Kas tänapäeval spikreid tehakse? Me tegime a) volditud, b)rullitud, c)lahtiste lehtedena.

Siis viskasime mingi pisikest patja, eesmärgiga tabada auku. Selle mängu nimi oli miskipärast cornhole. Mul läks kaks raksu täpselt augu kõrvale, aga Joel sai esimese korraga sisse. Nojah...ta on mul mitme jutu peategelase prototüüp kah:D

Siis korkisime paar proseccot lahti ja Joel tõdes oma paljakut kammiga sugedes, et ega mehed ju ei vanane, mispeale sai meie kepimutilt (Viive toetas oma logisevat põlve elegantse spatsiirtokiga) vastu säärekonti korraliku kolaka. 

Aga pealkirjas toodud kogustes polnud midagi imelikku. Veider oli hoopis see, et tipikad kallasid käsu peale ülejäänud veini kanalistasiooni. Me oleks omal ajal seda küll muud moodi kasutanud, eriti veel koos TPedI tütarlastega:)