Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid.
Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:
"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"
Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.
Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:
"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu.
"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.
Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses.
Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.
-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?
-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?
-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe lennuki üheksa reisijat?
-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?
-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten Andresson?
-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?
-mis oli filmidel, mille politsei leidis ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"
-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?
Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....
Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS?
Päisepilt EPL
4 comments:
:(
P.s. 850 inimest suri koledat surma ja mingid onud teevad oma kuradi spioonimänge ja kirbutsirkust. Värdjad.
Minul on selgelt meeles järgmise päeva hommik ja ilm. Oli tõeline sügis ja külm. Mõtlesin inimestele, kes tundide kaupa jääkülmas vees oma päästmist ootasid. Meie tänavalt hukkus üks väga tore ja sõbralik mees. Jalutasin oma noorema pojaga tema majast mööda ja ei suutnud uskuda, et Mikut enam pole. Paar päeva tagasi oli ta meile oma uut punast " kurbade silmadega" merstu näidanud ja ütles, et tal on viimane Rootsi reis enne ameti maha panemist. Tema leebe suurt kasvu lambakoer Dora ulgus justkui oleks aru saanud, et peremees enam kunagi tagasi ei tule. Lootsime ja hoidsime pöialt, et äkki juhtub mingi ime ja Miku tuleb koju, aga kahjuks seda ei juhtunud. Lugesin mitmeid kordi päevas pääsenute nimekirju, et äkki ikka ...Nüüd 30 a hiljem mõtlen mina ka, et miks sellest nii palju räägitakse, filme tehakse ja uuritakse kui tegelikult on inimesed olemas, kes võiksid rääkida, mis tegelikult juhtus. Ma ei suuda ühtegi nendest vaadata, sest usun, et tegelikku tõde varjatakse ja sellest ei saa me kunagi teada kuigi võime arvata. Samuti on kadunud tantsutüdrukutest õed, kes olid päästetute nimekirjas.
LP-s Marii Karelli artikkel esitab samu küsimusi esialgsetel andmetel ellujäänute hulka kuulunud ja hiljem kaduma läinud inimeste kohta. Ilmselt nad nägid või teadsid midagi, mis ei tohtinud avalikuks tulla. Vassimist ja varjamist on olnud väga palju, eriti Rootsi poole pealt, ja vaevalt, et me tõde kunagi teada saama. Ja ega see midagi ei muudaks, kui saaksime teada, kelle süül selline kohutav tragöödia aset leidis
Post a Comment