Esmalt olin asendusliige. Abikaasa sünnipäevaks oli planeeritud õdede-vennakse ühisretk Brasiiliasse koos kaasneva teatrikülastusega, aga kuna vend ei saanud tulla, värvati mind Wennaks.
Täna sai vanim lapselaps viisteist - sättisime onuga end hakkamist täis, traditsiooniliselt hankisin kingiraamatu - sedapuhku Stephen Hawking "A brief history of time" - ja kõlistasime väravakella. Aiavärav avanes, aga majauksel seisis minia, kes käed samovarina puusas teatas, et tuppa pole mõtet tulla, sest "meil pole siin midagi":D Isegi poega polnud - olla sõpradega soojale maale kärestikele raftingule sõitnud.
Uued ajad, uued kombed - tammusime pojapoegadega tagaaias veerand tundi kiiresti külmenevas kevadõhus kaheksaid teha ning kobisime sooja autosse. Aknal ei lehvitanud keegi.
Pildil Cafè Brasil hõrgutised.
2 comments:
Ikka kõrtsituppa sooja tuleb minna, kui kylas tuppa ei lasta ;)
Jumaluke,mina mõtlesin,et ainult minul juhtuvad peres sellised asjad...Peab ütlema,et "olen lohutatud". Oh aegu,oh kombeid,oh ajastuid ja hetki.
Post a Comment