Kolmapäeviti on Selveris mingi värk pensionäridega - et ostusummalt läheb teatav protsent maha. Ega ma Selveris enam tihti käi ja muidu poleks teadnudki, kui minu ees kassasabas ostlev tädi küsis kassiirilt, et kas ikka saab. Ikka saab, vastas müüja. Ja no ma siis muidugi kohe küsima, et kas mina ka saan? Müüjaproua vaatas mulle kahtlustavalt otsa ja uuris:
"Kas olete vanaduspensionär?"
Ma kraamisin oma hallikaanelise tunnistuse välja, piisas kaante nägemisest, kui proua pobises:
"Väljanägemise järgi küll ei ütleks!"
Ma tänan, ma tänan!:)
Ühtlasi viimased päevad hooandmiseks, muidu lähevad seniste annetajate head soovid kõik kaotsi:
https://www.hooandja.ee/projekt/raamat-esimesed-sadasaatus
Päisepildil on andunud fännid mu pronksi valanud. Statuja asukoht - koduauul, kohe Grossi poe ees.
4 comments:
Einoh, sinu kassakogemus on parem.
Sellest on küll vbla 15 aastat möödas kui ma kuulsin kassas peale alkopudeli lindile ladumist küsimust "dokument palun" - olin selle juba välja otsinud, nii segaduses kui ma ka olin, ja siis kui kuulsin röögatust "mitte teie, ma räägin selle noormehega!".
No oli vist jah minu ees miski jõmpsikas Saku Ice-i vms limonaadiga.
Viisteist aastat tagasi öeldi mulle veel молодой человек :) Dokumenti küll ei küsitud:D
"Meie vanuses" tuleb iga kompliment hellalt ära kuivatada ja mälestusteraamatu vahele panna. Nagu sinul Selveri kassapidaja käest saadu või minu kõrvaarsti diagnoositu. Edaspidi ei pruugi neid enam väga tihti ette tulla :)))
Me peaks vastavates kohtades (sina kõrvaarsti juures ning mina Selveris) kord nädalas käima :) Veendumuste kinnistamise mõttes:D
Post a Comment