Armandi munad

   

  Te ikka loete praegu usinalt? Mina kirjutasin ja lugesin, siin see on - "Armandi lugude" teise raamatu üks jupike:)

Armand piilus vasakule ja paremale ning katsus ettevaatlikult mune. Tundusid terved olevat. Alles see oli – munapaanika ajal – kui suurte munade karpi avades pooled pragulised olid ja üks suisa katki. Täna tundus kõik korras olevat ja munade sikspäkk libises kaubakärusse. Nohisedes liikus mees järgmisse vahesse ja üritas ilma püksitaskust märkmepaberit koukimata meenutada Aaza-Lea merkantiilseid soove. Jahu – jah, aga millist? Närviliselt rapsides tõmbas Armand püksitaskust naise selge ja sirge raamatupidaja-käekirjaga kirja pandud nimekirja. Nii oligi, mees liikus vale jahu suunas.

„Vale jahu,“ muigas Armand. Hea, et õige naine oli sattunud. Varsti saab kümme aastat, kui toona viiekümnesed kohtusid. Mida saabuva juubeli puhul küll Aaza-Leale pakkuda? Viiks naise peenesse kohta sööma? Aga milline on tänapäeval see „peen“ koht? Mehel polnud aimugi. Peab netist otsima, rahustas ta end, küllap leiame midagi. Või äkki teatriõhtu? Jõuab mõelda, arvas Armand ning liikus justkui ise kaupadega täitunud käruga kassa suunas. Ainsa inimesega mehitatud kassa juurde lookles saba nagu suur küsimärk. Miks sabad kunagi hüümärgi-kujulised pole, arutles poodleja ning muheles enda nutikuse üle. Nooremad ostlejad vupsasid selvekassadest läbi nagu põrkepallid. Sellised mustad, kõvast kummist – Armandi kooliajal sai nendega üksteist loobitud, päris korraliku sinika jätsid. Mees tõstis kraami lindile ning tatsas edasi.

„Meil on täna pensionäride päev,” siristas kassaneiu ning naeratas.

„Mul veel paar aastat puudu,” pobises Armand solvunult. „Kurat, saan penskariks, siis ei ütle ja maksan ikka täiega,” arvas mees nohisedes münte rahakoti sahtlisse toppides. Auto oli parkla kaugemas servas, sestap poetas Armand rasked kaubakotid hetkeks pingile ning tõmbas hinge. Kas sai ikka kõik vajalik? Paar korda oli sel teemal tekkinud teatav dissonants, kui perenaine kodusel köögilaual ostetut sorteerides avastas, et jahu oli vale, munad mõrased või piimapakk lekkima hakanud. Kuna munad oli mees targalt kõige pealmiseks asetanud, avas ta karbi ning katsus ja keerutas veel kord mune käes. Kõik oli korras. Kergendatult hinganud, asutas Armand end auto poole liikuma.

Mehe rohelise „Opeli” juhipoolse külje oli kinni parkinud valge kaubik. Armand pani poekotid pagasnikusse ning kõndis ümber kinniparkija. Tõsi oli see, et ka kaubiku teisel poolel oli kõrvalseisva autoni üsna vähe ruumi. Ega see polnud esimene kord sellist sigadust kogeda ja sestap oli mehel varuvariant valmis – ronib reisijapoolsest uksest sisse, hiivab jalad üle käigukangi ja roolib kenast ahtast parklaruudust välja. Load olid mehel juba üle neljakümne aasta taskus ja ei ainsamat avariid! Kõrvaliste oli üsna ette lükatud, Armand kangutas hoobade kallal ja lükkas selle maksimaalselt tagumisse asendisse. Nüüd tuli sama korrata juhiistmega, jalad üle keskkonsooli ning käigukangi hiivata ja pääsebki liikuma. Koivad olid kaubanduses jõlkumisest üsna kanged, aga kätega aidates ning kehaga vingerdades sai hakkama. Parem jalg korraks takerdus, aga siis oli see ka kenasti vasaku kõrval. Samas märkas mees, et ees parkiv sõiduk hakkas liikuma, algul aeglaselt, siis ikka kiiremini ja kiiremini. Pääsen otse välja, ei pea tagurdama, rõõmustas juht ning kiirustas tooli hoobadega istumist õigeks seadma. Hetke pärast kostus mürtsatus, Armandi keha liikus vastavalt füüsikaseadustele endiselt edasi ja pressis ennast istmesse, aga auto seisis, taguots vastu elektrivalgustuposti. Nüüd sai Armand aru, et mitte eesseisev auto ei liikunud, vaid tema enda kõver koib oli käigukangi neutraalile liigutanud ja „Opel” tagurpidi veerenud.

„Munad on ka kindlasti katki,” arvas õnnetu poodleja autost välja ronides.