Sitavedu

   

   Proovisime sel suvel teistkordselt septikut tühjendada - imbväljak ei töötanud enam suurte sadude tõttu, pinnas oli nii pehme, et fekalist Mati jäi oma autoga kinni juba sissesõiduteel. Käisin kohalikus remondikojas autole talvelamelle alla löömas ja ühtlasi uurisn, kas mõni kohalik trakaga ka sarnast teenust osutab. Aivar osutas, lubas poole tunniga kohal olla. Sõitis uhkelt imbväljakule, viskas järelveetava püta londi sisse ja kukkus tõmbama. Pool tundi tõmbas, siis üritas kohalt võtta. Ei liikunud, pütt oli kolme tonni jagu raskem ja rattarummuni mudas. Helistasime siia-sinna - kõik trakad kaugematel põldudel töös ja enne õhtut nema. Lõpuks leidus samasuguse T25 omanik, kes mõne minuti pärast end vaese Aivari põka ette haakis. Punnisid punnisid kahe põka jõuga, aga ei midagi. Pidasid pisut aru ja leidsid telefonist ühe metsamehe, kes juhtumisi oli oma nelikveolise monstrumiga vaba ja lubas poole tunniga kohale põristada. Tegin meestele lohutuseks kohvi ning nad said minu veetleva leediga ilmaasju arutada. 

Monstrumtraktor jõudiski poole tunniga, murdis raginal läbi võsa endale tööee sisse ning vintsiga sikutas põka kõvale teele. Pütt ei mahtunud. Punnis Aivar, mis ta punnis, aga pütti murukamarast kätte ei saanud, põka ka tee peal risti ees, monstrum ei pääsenud võsast välja. Emanda loal kihutas teine põka üle ebaküdoonia põõsaste ning mahtus nii palju pöörama, et sai rihma pütaga trakale taha. Hädaga pooleks said kõvale teele. Maainimesed on imelised, ma ütlen i-me-li-sed. Kui jooksin ühe kabiini juurest teise juurde ja uurisin, palju ma mudas müttamise eest võlgnen, siis vehkisid mehed nii käe kui peaga. Lubasin nad siis nii raamatusse kui näidendisse kirjutada :)