Hilineja

Eile maeti hea sõbra ema. Sõber on aidanud mind minu rasketel hetkedel nii nõu kui jõuga ja kui ta mõni päev tagasi helistas ja teatas tagasihoidlikult, et matused on Rahumäel kell 13.00, siis nii ma märkmikku kirja paningi. Ajasin aga viisaka ülikonna selga, krahmasin lillepoest kallakimbu kaasa ja arvestades mu hobusejala-muret olin veerandtunnise varuga kalmistul. Olin proovinud hommikul helistada, et millises kabelis tegevus toimub, aga sõber ei vastanud - noh, arusaadav, inimesel tegemisi küll ja enam enne matuseid. Sõitsin kõigepealt Rahumäe tagumises otsas asuvale parkimisplatsile, seal polnud ühtegi autot. Selge, siis on vanas kabelis. Parkisin surnuaia müüri kõrvale, sealt on kabelini ehk 50 meetrit. Jõuan lähemale, kuidagi vaikne on, mingi töömees askeldab veel aknaid klaasida. No selge, seal ei ole, hakkasin aga uue kabeli poole lonkama, ise kiikan kella, et jõuan küll, veel 10 minti aega. Sellise kiirendatud lonkamisega jõuan täpselt üheks kohale - ei ühtki autot, uksed kinni (käisin kangutamas). Pagan, ma ütlen! Proovin veel kord helistada - ei midagi. Siis ei jäänudki muud üle, kui liigutasin end esimesele parkimisplatsile, seal sõbra auto seisiski, pisikese otsimise peale leidsin ka matuseliste seltskonna üles, mehelikumad neist asutasid just hauda kinni ajama.
See on siis ka nüüd tehtud. Et matustele hilinetud. Hea, et enda matused ei olnud.
Õhtul sõber helistas, oli end perega aftekal istumisest natuke ära sättinud ja tänas mind lahkelt, öeldes, et tal oli väga hea meel, et ma ikka matustele kohale jõudsin.
Mul oli ka. Tegelikult muutis ta ise matusetalituse algusaega ja suure sahmimisega unustas mind teavitada:D
Pilt kah. Mina seisan hauakivi kõrval, käed risti rinnal, tegelased asutavad end lahkuma.

Ma sul hirnun!

Surma ma ei karda, aga käia veel tahaks. Isegi täitsa ükskõik kellega;) Kasvõi ihuüksi enda kitsukesel eikuhugiviival tropinkal. Lugesin poolt- ja vastuargumente, sealhulgas emand Murutari soovitusi, mida ma küll inimsuhete osas tema suust öelduna mittemillekski ei pea, aga hobustest ta kindlasti teab üht-teist ja nii ma apteeki hobusesalvi nõudlema läksingi. Pakuti kahte sorti, võtsin kallima. Ma ju ikkagi teeneline täkk! Võiks sildigi magamistoa uksele kinnitada, et täku latter. Kui tütrele teatasin, et nüüdsest on mul vaba voli hirnuda, vastaski too mulle pealkirjas toodud lause. Kuhu küll me oleme jõudnud - isegi lapsed hauguvad hirnujatele vastu!!

Pildil täkk, teeneline täkk!

Numeroloogiline

Loksusin mööda liikluselavat Pärnu maanteed kodu poole pärlmutrikarva Audi sabas. Audi nagu Audi ikka, aga numbrimärk oli esoteeriliselt erutav - A-1 No selge, et tegu alfaisasega, arvasin kohe, aga miks ometi üksik??
Minu endaga käib kaasas number nelja needus. Üldse-üldse kõige esimene sigull oli 43-44, vahepealseid täpselt ei mäleta, aga erinevatel autodele esinesid veel numbrikombinatisoonid 444, 434, 343, 314 (koguni kahel korral) ja praegusel 174
Mõned aastad tagasi ostsin KaPo oksjonilt enda esimese Subaru, millest sai alguse mu nelikveduliste fiilia, sellel oli eriti kaval number küljes, mille keskel figureeris J täht. Sõitsin selle autoga 1,5 talve, kuni vanem poeg konkreetselt puiesse põrutas ja kogu selle aja jooksul ei peatanud mind ükski politseipatrull, isegi ühispuhumise aktsiooni korral juhatati mind rahulikult kuni viimase torupillimängijani ja see viipas käega - võite sõita;) Nõuka-aja viimastel ja kapitalismile alusmüüri rajamise esimestel rentisin Volgat toonasest Riigikantselei Autobaasist. Volga registreerimisnumber oli 169, sama kordus minu tollase töökoha töötõendil ja omaaegse hittkoha, "Palace" Sky baari proopuskil, kuskil oli veel, aga ei mäleta.
Kas ma olen ainuke numeroloogialoll? Ahhh???
Pildil grupp alfaisaseid uut numbrimärki esitlemas

Kompressiviin

Pisikese poisina teadsin ma kindlalt, et kui miski jama juhtub, on Mammal alati võtta kompressiviina. Viina mudel oli "Stolitchnaja". Muu ei kõlvanud. Nüüd, juba täitsa vana mehena oli mul endal kompressiviina vaja - mingi aiatöö käigus käis põlvest läbi krõmps ja tasapisi, hiilivalt, hakkas progresseeruma põlvetõbi. Mul paremas jalas on põlvetõbi juba ammu, aastat kakskndviis tagasi lõigatud ja lapitud ja selle sajandi algul veelkord lõigatud ja lapitud. Mistõttu arvasin tõve ära tundvat ja kavatsesin seda ravida ja leevendada kompressiga. Aga oh häda! Kuna olen enam-vähem peaaegu karske mees, siis kangemast alkoholist lisaks lõhnaveele ja aftekale oli kodus võtta vaid konjakit, õigemini küll brändit. Enam ei kannata ju kallist konjakit osta, eksole;) Liikumisvõimetu, nagu ma olin, kedagi asjakohast poodi saata kah polnud, olekski eile õhtul peaaegu brändikompressi teinud. Õnneks soovitati kapsalehe kompressi ja seda ma tegingi. Aga ei tea, kas asjatundmatult või oli kapsas kole kange, igatahes head see ei teinud, hoopis vastupidi jalg lõhkus valutada et hullu ja öö möödus põhiliselt jalale head lamamiskohta otsides. Ega eriti ei leidnudki. Täna lonkasin ikka lõpuks poodi ja seisatasin viinariiuli ees. Head odavad viinad olid kah kalliks läinud. Kuradi anzipp, ma ütlen;) Peaaegu olekski ühe odavamatest ära krahmanud, aga äkki tuli sihuke naljakas mõte, et mida minust kassapidaja arvab, kui ma poetan kassalindile sellise Taluviina ja ei midagi muud? Joodik! Pätt! Parasiit! Et ta kärvaks! Seisin ainsale pooltervele jalale toetudes viinariiulite ees mitu minutit.Siis tuli teine mõte - kaaspoodlejad vaatavad kindlasti, et raisal pole raha, veertaab taskus kroone rulli, vaatab, et saaks kasvõi odavaima viina kätte! Rohkem ma endasgt halvasti ei mõelnud, krahmasin Saaremaa viina ja konspiratsiooniks veel üht-teist. Õhtul teen kompressi. Kalli viinaga:D
Pildil (www.fugly.com) olevat tütarlast on tabanud tuharakramp. Vajab kompressi!

Brüno!

Käisime pojaga vaatamas, seksuaalhariduse mõttes eelkõige. Poja seksuaalhariduse, muidugi:D Võimas oli! Mitte see, et selliseid alastistseene pole ma valgelt kinolinalt varem näinud, ega otse-inimeste ja vähem-otse-inimeste naljad, ka mitte kibe satiir neegrite, lapsendamisehulluse, moeürituste, kahe heategevuse alal tegutseva lolltibi või Ühendriikide pedehirmude ja jõukultuse teema, vaid detailid on need, mida tasub tähele panna. Veelkord - võimas! Kas juhuslikult või mitte, poseerivad tagaplaanil nt. Sir Paul McCartney, vähemkuulsatest tegelastest rääkimata.
Minu arust on see film ehe tänapäeva hiliskapitalismi dokumentalistika, Michael Moore võib minna ja tagatoas häbeneda. Ja "tagatoa" alla mõtlen ma tagatuba, mitte seda, mida Brüno julgeb öelda:D
Pildil julgete meeste aparaat. Saab ka meie kaubandusest! No tule taevas appi!

Kitsed KUMUs

Üksiku isahanena ei suuda ma eelteismelisele tüdrukule eriti midagi huvitavat koolivaheajal välja pakkuda. Tema eelistused ei kattu minu omadega, eksole! Brünot tahtsin vaatama minna, aga tibinale seda ju ei näita! Peab pojaga minema. Profülaktika mõttes:D Aga ükspäe turgatas pähe, et KUMU oleks selline koht, kus koos lapsega ja ehk isegi lapsel oleks huvitav. Ütlesingi siis, et täna läheme KUMusse.
-Mis koht see on?-küsib laps vastu. Seletan siis.
-Mis me seal teeme?-ei jäta laps jonni.
-Pilte vaatame-,konkretiseerin mina.
See rahustas lapse maha ja kui ma olin teda veennud, et plätude asemel peaks KUMUsse midagi inelligentsemat jalga panema, olime minekuvalmis.
Ostsime eesti kunsti piletid, st. 3. ja 4. korrus. Seletasin jõudumööda, et kes ja mis. No paljukest ma ise teangi. Kui Elmar Kitseni jõudsime, hakkasin tähtsalt seletama, et Kitse Kits oli kunagi vanalinnas, aga see varastati ära ja blaa-blaa-blaa. Ühel hetkel äkki vakatasin - kurat, see pole ju see Kits ega see Kits. Kõrvalruumis oligi kohe nagu tellitult Koorti Kits:D Õnneks laps ei jaganud matsu ja rääkivate peade juures veetis ta isegi tubli 10 minutikest.
Järgmisel päeval küsisin (õpitu kinnistamiseks, eksole), et mis talle muuseumist meelde jäi, kas mõni kunstnik ka peale rääkivate peade?
-Jaaa-, ütles laps, -Oskar Armas-:D Tegelikult muidugi Kallis, aga olgu peale, peasi, et miskigi meelde jäi!:)
Pildil Koort Kitsega

Lapsepõlve lõpp

Eile lõppes poja jalgpallurikarjäär. Või vähemalt katkes teadmata ajaks. Pühapäeval oli esimene trenn peale suvepuhkust ja seal olla treener öelnud, et kuna trennis käib vähe poisse, siis on esmaspäeval trenn koos III liiga meestega. Poiss läks trenni üsna õhinal, ikkagi suurte meeste värk. Tegelikult oli asi juba pühapäeval selge - klubi otsustas A-klassi meeskonna tegevuse peatada, mehed laiali saata, kellel kael kannab, III liigasse mängima panna koos meestega ja kellel ei, lihtsalt koju koti peale. Lõpetamata jäid liigamängud, turniiritabelist oligi tänaseks meeskond kõrvaldatud. Mis selle sammu taga oli, ei tea. Poiss alustas vanema venna eeskujul jalkatreeningutega 2002. aastal, kümneaastase poisina. Algus oli muidugi üle kivide-kändude, poissi tuli ikka trenni vaat et sundida. Eks see poisikeste seltskond on ju nagu kukktibude kari - kõik tahavad kõiki nokkida. Nii mõnigi kord tuldi trennist nuttes, et see ja teine on liiga teinud. Eks ma püüdsin iseenda äraarvamata tarkusest õpetada, et teist põske ette ei pööra ja annad sama mõõduga vastu. Pikapeale hakkas andmagi ja viimastel aastatel oli neil selline poistevaheline austus isegi tekkinud - seisti üksteise eest nii väljakul kui väljaku kõrval ja kui nokiti, siis ikka enamasti heatahtlikult. Esimesed aastad olid edukamad kui viimased, kui enamasti tolkneti liigatabeli sabas, aga peaasi oli ju see, et noor mees ei kükitaks kõik õhtud arvuti taga. Päris 4 korda nädalas ikka trennis ei käidud, aga ka vähemast sai noormees jõudu ja musklit et kole. Vähe sellest, et alles hiljuti sai uus treening-ja võistlusvorm ostetud, poisse Eesti kaugemasse otsagi oma autoga võistlustele veetud, kui treener unustas bussi tellida, treenerit asendatud, kui tol olid pohmakapäevad või muud mõjuvad põhjused poisid ula peale jätta. Deem, ma olen nii tige sellise asjaajamise peale. Kui eile ettevaatlikult sondeerisin, et mis nüüd siis edasi, oli poisil lühike resümee: -Lapsepõlve lõpp-. Videol poisi nurgalöögist löödud värav. Aasta oli siis 2007