Eesti päris oma sõjafilm - nii võib Nüganeni linateost "1944" nimetada küll. Juba esimesed lahingustseenid löövad südame alt õõnsaks ka kunagi soldatina ise tankirulli all olnud siinkirjutaja. Ehtsa higi, tolmu ja püssirohu ning mitte nii ehtsa verega määritud lähivõttes näod ja ilmed on vägagi kõnekad. Ajaloolist tõde on eksponeeritud ohtralt - lisaks sakslastele võitlevad Sinimägedes kõrvu eestlastega ka taanlastest lahingpaar ja vilksatab ka valloonide pataljoni embleem. Detail, mida ei nõukogude ega vene filmides iial ei näe - mitmel eesti sõduril on relvaks sakslaste Sturmgewehr44, millest peale mõningaid muudatusi ja lisandusi Mihhail Kalašnikovi konstruktoribüroo poolt sai ilmakuulus automaat AK-47. Venelased eitavad senini tolle relva ja ka saksa konstruktorite (Hugo Schmeisser) aluseks olemist kalašnikovi loomisel.
Film surub istmesse ja ajju - seansi lõppedes jäid inimesed istuma veel peale tiitreidki. Kunnase stsenaarium on sõjatehniliselt-ning taktikaliselt märksa etem, kui inimsuhete lahkamise osas - mitmed liinid algavad, aga ei vii kuhugi. Loomulikult on teosel ajalised piirid, aga kuidagi paljuvõitu oli neid algatatud suhte-ja tegevusjuppe. Ilmekas tegelane obersharführer Saareste lahkub, oksad peas, keset lahingustseeni ja jääbki filmi jaoks kadunuks. Ootasin ja ootasin, et ta tuleb sisse ka Sõrves, aga ei. Kaksikutest saab üks Sinimägedes surma ja teine ilmub välja vastaspoole väes juba Sõrves. Vend tapetakse venkude poolt ja sina oled paari kuu pärast samas paadis vaenlasega? Siin oleks näinud pigem metsavendluse teemat. Hästi alustatud ja samamoodi lõpetatud olid stseenid Aino Tammikuga (Maiken mängis jube hästi!), mu arust oligi siin filmi põhiline sõnum - sõda, surm, kaos ja kaotused läheb mööda, aga armastus jääb, see viibki elu edasi.
Minge vaatama, kindlalt soovitan!
Pildil võitleja ja StG44
