Haritud laomees

  

  Kui mul oleks laomees ja kauba defekteerimisel ilmutaks samasugust loomingulisust, siis ma premeeriks teda, mitte ei nõuaks seletuskirja:D

Kolm lugu

  

     EÜE-s ei ole muud
    litsid-pätid-joodikud.
    Tööd ei tee, nad joovad vaid
     ja söövad võõraid maasikaid.

     Selline suurepärane lüürika on legendaarsel malevalaulul, mida lauldi biitlite "Kollase allveelaeva" viisil. Aga sõnad mõtlesid välja tubli duo Cass ja Põka hirmsas hommikupohmellis betooni kärutades 15 minuti jooksul, kusjuures Põka jõudis selle aja sees ka segumasinasse sittuda.

    Ühes EÜE rühmas, mille nime ei tohi nimetada, oli tütarlaps, kelle nimi tuleb unustada. Tubli neiu
valmistas rühma meistrile suurt muret, sest hommikul olid mehepojad objektil nagu kauss sülti pulmalaual - ainult lödisesid ega püsinud vormis. Palju rammu oli öösel tublile neiule annetatud! Kui esimestel tööpäevadel tundus selline meelelahutus nii mõnelegi sinisärgile isegi teretulnud olevat, siis mida edasi, seda pehmemaks mehepojad hommikul muutusid ja töö kannatas. Otsustatigi neiukest naaberrühmale tutvustada, et kui öötöö meeldib, saate 20 liitri õltsi eest suve lõpuni ise pruukida! Kaup oli aus ja naabrid sõitsid hõisates kodu poole. Läks nädal, jupike teistki ja olidki naabrid tagasi, autokastis istus tuttav näkk ja hoidis põlvede vahel 40-liitrist õllepunsut. Ka naabrite tööviljakus oli kohutava kiirusega langema hakanud....Aga tööeesrindlasest tütarlast tagasi ei võetudki - mis ära antud, see antud!

    Ühes teises rühmas korraldati kaarikute võiduajamine, tiim koosnes kolmest naist-ja kolmest meestudengist. Distantsi pikkus oli 500 meetrit, lisatingimuseks pidi võistkond kamba peale distantsi jooksul ära jooma 3 peedikat ja 3 õltsi. Võitis võistkond, kelle esijooja ja kaariku tagantlükkaja oli nüüdseks vangitornis istuv tuntud korruptant, kes stardivile kõlades keeras endale loetud sekunditega sisse kõik 3 õlut, tüdrukud manustasid distantsi vältel igaüks putli peeti ja kaks kainet tirisid kaariku üle finišijoone. Tulevane korruptant tuigerdas kah kohale.

    Veel korraldati rühmades märkikusemise, mehe tööriista kõvaksajamise,  naiste võidusittumise, separaatjoomise, alasti võidujooksmise ja palju muude huvitavate alade võistlusi. Minu rühmades midagi sellist muidugi ei olnud! Meie tegime tööd ja puhkasime.
    Lõpetuseks küsin veel, et miks ei olnud kokkutulekul meie tublid blogijad A, B ja C? Ma nii ootasin!

   Pildil karskuse kontroll vahetult enne Pärnu piiri. Kes kaine oli, pidi koheselt manustama pool liitrit õltsi või pitsikese kangemat. Mina pääsesin pagaasnikus ilma kontrollimata läbi.

Minu lemmik

  

     Sa oled mu helesinise esmaspäeva kuldne suvepäike, tiheda sügisöö tähistaevas laiutav pannkoogikuu, kanepipläru viimane värviline hingetõmme, moonipõllu kohin suveõhtu hämus, kiirtee kiirustav bensiiniving, rahutute randade raudkivist tissimuksud, rohukõrre pinin tuulehoos, koerte kauge kanonaad, kõrgepingetrafo sädelev heli, kristalse veiniklaasi veiklev rubiin, oherdav oie enne orgasmi.
    Puhas kuld. 

    Jah, ka kingad on Tal puhtast kullast.

Minu püksad

     Esimesed teksad hankisin naabripoisi klassivennalt 5 rubla eest. "Lee" püksid olid viimseni või natukene rohkemgi kantud, jalga sain panna need täpselt ühe korra, siis sai ema jaole ja viskas püksid minema. Eales ei unune omapärane denimi lõhn, aga ehk oli see hoopis püksid müünud soomlasest
"Viru"-ehitaja higihais.
     Kasvasin kümmekond sentimeetrit pikemaks ja sain paar aastat vanemaks, mis andis julguse katsetada järgmistega. Täpsemalt ei mäleta kellelt, aga püksad olid "Wrangler", tasku peal topelt V ja ehtsast nahast latakas. Kahtlustan, et ka valmistusmaa polnud kollane nagu tänapäevastel teksadel. Teksade-saaga tipnes (ka hinna poolest) maleva sissetulekust hangitud "Lee Cooper" pükstega, maksid need 180 rubla ja kestsid hea mitu aastat.
    Jaaninädala tippsündmuseks oli mul uute pükste ost - ikka "Wrangler", mis muud. Praegugi istun, lemmikpüksid jalas. Öösel võtsin korraks ära ka:P 

   Pildil abistabki naistuttav mind teksapükste eradamisel ihust.

Neli fotot ja üks video

 

     Järeltuleva põlve ässitusel ja targal juhendamisel ning pisut ka töistest vajadustest tingitult hankisin endale nutifoni. Kui mu esimene mobla maksis 11000 krooni ja oli pehmelt öeldes üle-õla  kaasaskantav, teine mahtus juba suuremasse taskusse, siis selle teise formaadis on ka viimane üllitis.
Pöialdega viiplema õppisin kiiresti, muud rakendused ootavad veel oma aega, aga täna pistsin nutifoni liiga kiirelt taskusse, ekraan ei jõudnud sulguda. Kui taas suhelda soovisin, selgus et telefon oli mu tasku sisemusest jäädvustanud neli pilti ja ühe video! Nii fotod kui video andsid ilmutamisel sama tulemuse - pime ja tume nagu karu (mõni ütleb ka afroameeriklase) anaalväljundis.
     Omaette vaev oli veel nende kustutamisega:D Aga parim mobla oli mul miski pisike Ericsson, mille aku kestis nädala ja diginumbreid mahtus ekraanile täpselt kaheksa. Kas sõnumeid ka saata sai, enam ei mäleta.

   Pildil kuritarvitab mu naistuttav nutifoni - käed eemale, eriti see krdi näpp!

Aiandusuudiseid

  










     Üritan autot seestpoolt siivsamaks muuta läbi vaeva-ja rahakulukate puhastustegevuste. Täna oli kord aurupesu käes. Kui autole järele läksin, teatas pesulapoiss etteheitval häälel, et  juhi jalgade alla jääva kummimati all oli tubli sentimeetrine mullakiht.
     Krt, mõtlesin - oleks seda teadnud, saaks praegu juba varast kardulat nosida, kui õigel ajal kündnud, randaalinud ja istutanud oleks!

    Selline pilt pesulapoisile avaneski - pikad vaod, a kardult neetu!

Siberi tomat

 

   Küll täna oli Nõmme turul kuum! Nägin ka rariteeti  -  kena blondiin müüs Siberi tomati taimi.
"Kas selle vili on karvane?" uurisin asjalikult. Vastus miskipärast ei saanud, eks tal oli tegemist kah;)

   Pildil Siberi tomat, täiesti aimatavalt ampsatav.