Muhket nääriööd!

  

 Lisatud pildil armsa Veski Kõrts saksteruum, kus ma eelmisel aastal veetsin pea 250 värskendavat hommikut pudru-kohvi-kartulipirukaga.
    Head uut aastat mulle, sulle ja talle. No olgu  -  neile ka!

Imeline Island

  

  Filmi "Süütuse mägi" võib vaadata kaheselt:
1.Jube kliima, hullud ja lapsikud (töö)mehed, krantsist prahisorteerija-neiu, seksihullud vanurid, tobe gigantpaks pedofiilsete kalduvustega poolearuline Fusi.
2.Suure südamega, aga natuke lihtsameelne emasõltlane, ajaloohuvi  ja -harrastustega töölisklass, vitaalsed vanapapid-mammid, suhtlusaltid ja heatahtlikud võõrtöölised, kauni ja lillelise hingega "oma õiget" ootav ja ootama jääv töölisneiu.

    Natuke lihtne film, aga enamasti peitubki lihtsuses võlu. Soovitan!

   Pildil tüüpiline Islandi mees. Filmiga pole sel pildil midagi pistmist.

Tööeesrindlase kell

 

   Kannan juba mitu aastat poja vanaisa kella. Kellal on graveering - seltsimees tööeesrindlasele IX viisaastaku plaanide eduka täitmise eest. Täna avaldas koolitüdruk soovi saada netikaubamajast odavamat sorti kell, mis minu arvamuse kohaselt kestaks kellana vaid ehk paar kuud. Pärast võib muidugi niisama, aksessuaarina kanda. Näitasin oma kella ja kommenteerisin, et üle neljakümne aasta tiksunud, mille peale tütarlaps arvas, et patareid on ikka kindlasti vahetatud selle aja peale:D
   Aga nii krdi armas on hommikuti vedru üles keerata - nagu iseendalegi annaks vunki!

   Pildil kaks tööeesrindlast lendamas "Aeroflotiga" sanatooriumisse Musta mere kaldal. Vedruga kell on napilt pildil.

Spioonid mahedas kastmes

  
 Spielbergi film "Spioonide sild" oli muljetavaldav. Pea kaks ja pool tundi möödus lennates, saal sõi filmil peost! Ühe ebatäpsuse pean korrigeerima - mingil põhjusel olid filmitegijad degradeerinud luurelennuki piloodi Gary Powersi leitnandiks ja vastavaid lõkmeid filmis ta ka kandis. Mäletasin kuskilt loetut, et Powers oli kapten ja koju jõudnult guugeldades saigi kinnitust, et  juba 4 aastat enne saatuslikku lendu Sverdlovski kohal oli Powers saanud kapteni auastme.
    Mingi jama on mul viimastes filmides naistega - meeldivad  mahedad keskealised blondiinid, rohesilmad:D Just selline Hanksi tegelaskuju koduhoidja oligi.
    Kui mitte väga tõsiselt suhtuda Berliinis valitsevasse Siberisse, mille tagajärjel eranditult kõik meestegelased nohusse jäid, siis ei saa sel korral eriti vinguda ka ameeriklaste kujutatud idabloki eluolu üle - ka nõukogude sõjaväelaste mundrid olid täiesti talutavad vaadata.
    Eriliselt muhe tegelane oli nõukogude vapper luuraja Abel, tõsi - kahtlen, kas tol ajal ideoloogiliste vastastega ikka nii muhe oldi.
    Minge vaatama, isegi ajalookauge abikaasa nautis täiega ja kuulas ka peale filmi ajaloohuvilise Konna selgitusi.

   Pildil olemegi koduväravasse jõudnud, abikaasa kohmerdab veel autos, mina seisan auto kõrval.

Seeniortšikid

  

 Selline tore pealkiri oli "Ekspressis" artiklil, mis kajastas nii-viiekümneste Hollika näitlejannade elu. No need ju puhta lapsukesed selle kõrval, mida mina täna kogesin. Jõlkusin alates Nõmme ülesõidust suunaga Vabaka poole piki Õie tänavat ühe vanema "Almera" sabas ja kirusin. Eessõitja liikus kiirusega 20...30 ja meie taha oli kogunenud terve tropp rahutuid, kes signaalitas, kes vilgutas tulesid. Mööda ei saanud, "Almera" sõitis keset teed.  Ka enne Vabaka foori ei õnnestunud mööda pressida, mõlemad keerasime paremale, Pärnu poole. Kui siis roheline süttis, oi seda pidu! "Almera" pööras tasa ja targu, sain kohe mööda ja paarisaja meetri pärast pöörasin "Comarketi" ette. Kohmerdasin autos kotti otsida ja kui autost välja ronisin, jõudis ka koperdaja kohale. Kohmerdasin veel aeglasemalt, et näha kesse tropp on. "Almera" parkis invakohale, invamärke autol ma küll ei märganud ja paari minuti pärast upitas end autost välja kahe kepi abil liikuv ca 90-aastane hallipäine ja krimpsus-kortsus tädi, kes kepitas ümber auto ja tõmbas kõrvalistmelt välja veel vanema ja hädisema vanamehe. Nii nad läksidki kolme kepiga kopsides poe poole. Suu kiskus naerule, heatahtlikule naerule. Siis tuligi meelde eile loetu - seeniortšikk missugune! Respekt!

Pildil muidugi vanaeit oma mehega.

Talvel ju veri ringi ei käi

....ütles Katariina Unt etenduses "Klaasist loomaaed" - seda muidugi läbi enda tegelaskuju Amanda Wingfieldi suu. Kui panna nädala sees nähtud kaks VAT Teatri etendust - "Gunn, Gunn...." ja "Loomaaed..." hinnanguteljele, siis esimene neist on ühes otsas ja teine kaugel-kauge teises otsas.
     Noored mängisid jube hästi, eriti noormees Karl, aga ka neiu Ester ja noormees Risto. Katariina millegipärast erilist muljet ei jätnud, minu arust mängis pisut üle. Aga küllap see oligi nii mõeldud, ta ju ise lavastas ka. Algul ehmatas etenduse minimalism  -  lavakujundus koosnes kahest kardinast ja kolmest traadist ning rekvisiite polnud üldse. Esimesed 15 minutit arvasin, et tegu on läbimänguga, aga vähemalt ajastukohased riided olid näitlejatel seljas. Huvitav oli see, et kuskil poole etenduse pealt (aga etendus oli kahetunnine, vaheajata) tajusin, et hoolimata tänapäevase virtuaalmaailma ja toonase kriisiaegse Ühendriikide valgusaastatelikust erinevusest, on ikkagi peresuhetesse samased kriisid sisse kirjutatud - kõik on kui klaasist loomaaed.

Pildil klaasist loomaaed, esiplaanil   ninasarvik. Pildi näppasin "Eesti Ekspressist", kust nemad selle näppasid, tõesti ei tea!

Näitemäng vanemaealistele

     Traditsiooniline teatriskäik poegadega viis seekord VAT Teatri väiksesse saalikesse - "Gunn, Gunn, vana..."
Täpselt selline see etendus oligi, et tahaks panna kolm punkti - kramplik, toores, klišeelik, isegi igavavõitu. Ei päästnud etendust ei Sukk, ei Oja. Kivastiku tekst osutas mu arust tema isiklikele läbielamistele (sellele oli ka kavalehes viidatud) ja meenutas vinguvat Sauterit.Viiekümnest nooremad kodanikud ei saa poolest tekstist midagi aru ja seepärast ehk nihelesidki. Noorem poeg kasutas etenduse iseloomustamiseks väljendit "väljakannatamatu".
     Kolme punkti kõrvale on panna kaks hüüumärki - meie ees istuvad mamslid kummutasid otse etenduse ajal korduvalt kommikarpi peidetud pudelit ja nende kõrval istuvad kaks nii seitsmekümnendates eite-taati embasid teineteist kogu etenduse aja. See viimane oligi tänase külastuse helgeim hetk.

    Pildil noor Gunn oma Milluga.