Surmalähedane kogemus I

Kopeerin siia Joodikupoja blogis ilmunud teksti, ajendiks hiljuti Mustamäel noormehega juhtunud traagiline õnnetus. II ja III tulevad ka:)

Inimelu on kui sipelga retk - iial ei tea, mil rannalise plätu sulle peale astub või sipelgakaru kõht tühjaks läheb. Minul oli  poisipõlves  täiesti konkreetne surmalähedane kogemus  - Marja tänavale ehitatavate paneelelamute 5. korruse rõdult uljas õhulend allpool turritavate armatuurvarraste otsa. Mängisime sõda. Siis mängiti sõda niimoodi, et olid venelased ja olid sakslased. Nõukapropaganda tegi igal õhtul helesinisel ekraanil jalgupilduvalt marssivatest must-ja pruunsärklastest omamoodi kangelased eestikeelsetele poisikluttidele, sest neis filmides mängisid sakslasi peamiselt eestlased ja kelle moodi sa siis ikka tahad olla;) Pealegi olid sakslastel ilusamad mundrid, vingemad relvad ja käevangus enamasti kena blond kollaborant.  Vene ohvitser, rääkimata sõdurist, oli taas täielik töll, lontis munder, alatihti tõrkuv relv ja nende maruusjad olid kah kuidagi.....ebaapetiitsed;) Nikerdasime endale puidust ja vineerist relvad, enamasti MP40 koopiad ja tatataasime ning jooksime müdinal mööda valmiva maja treppe üles-alla.Olin 5. korruse rõdul kedagi luuramas, kui äkitselt kargas toahämarusest vastane ja ehmatas mind oma tatataaga sammu tagasi koperdama. Rõdudel oli valmis vaid alusplaat, mingeid piirdeid, isegi ajutisi, muidugi polnud. Üks samm tabas veel betooni, aga teine tagurdussamm viis mu tühjusse. Puust-vineerist kone lendas allapoole, aga mina jäin rippuma materjalide ülesvinnamiseks rõdule kinnitatud tali tugiprussi külge. Kuidas teised poisid mu sealt tagasi kindlale pinnale vinnasid, ei mäleta. Igatahes nendes valmivates majades me enam luurekat ega sõda ei mänginud.

Pildil MP40, pilt Wikist