Pojaga teatris - Hiilgav!

Isadepäeva-puhuselt käisime pojaga Draamateatris, kus etendus Peter Quilteri Hiilgav! Värske tükk, esietendus oli 3.oktoobril. Kavalehelt lugesin, et tegu üsna noore näitekirjanikuga, kelle karjäär saigi hoo sisse alles 2005. aastal, kui Londonis esietendus Glorius!, tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist, maailma kõige halvemast lauljast, kelle kohta on kirjutatud, et tal puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üleüldse lauluoskus. Mingil seletamatul moel õnnestus tal aegade jooksul kuulsust koguda klassikalise ooperirepertuaari koleesitamisega ja tema viimast kontserti Carnegie Hallis saatis enneolematu edu – saal oli pilgeni täis ja ümber maja luusisid tuhanded huvilised, lootes kuidagimoodigi saali pääseda. Kaks kuud peale toda kontserti ta suri.
Teemat iseloomustab hästi Jan Uuspõllu küsimus lauljannale, kui too päris uuelt klaverisaatjalt, kas too on kuulnud tema kõiki plaate või ainult kõige populaarsemat, millele Uuspõllu lavakuju Cosme totakalt küsib, et kas teil on siis ilmunud rohkem kui üks plaat. Külma rahuga vastab daam, et ei, ma lihtsalt tahtsin teid proovile panna. Tuleb meelde tuletada noorematele lugejatele-vaatajatele, et tol ajal mahtus vinüülile 1-2 lugu....
Tegelaskujudest. Uuspõllu kehastatud klaverisaatja Cosme, kavalehelt lugedes”noor ja pigem lilla”jääb minu meelest kahvatuks, sihukeseks reklaaminäitleja tüüpi ilmutiseks.Mõned joviaalsed hõisked, puine liikumine, eputamine söökide-jookidega, noh – kahvatu.
Guido Kanguri kehastatud lauljanna poiss-sõber St.Clair, ennast vanaks näidelnud rändtola, kellest on alles jäänud vaid kõva hääl, rõhutatult lumivalged hambad (see tegi mulle isiklikult kõige rohkem nalja) ja loomulikult ülepingutatuid “veri britiš” käitumine koos ilmtingimata juurdekuuluvate joviaalsete hõigete (old cap), õlalepatsutuste ja viskitempimisega. Mängis oma osa kenasti välja, minu negatiivsus on tingitud ehk pigem lavastajatöö puudujääkidest.
Dorothy, Ülle Kaljuste esituses, daam koerakesega. Ilmub koos surnud puudliga, keda kõik püüdlikult elavaks kujutavad, pakkudes koerakesele juua, sättides käpakesi (miks ta niimoodi käpad püsti magab) ja õhates, et eks ta on juba vana ka. Aeg-ajalt lohistatakse laipa keti otsas üle lava;) Muidu on madam D üsna apetiitne ja lisaks ka Cosme-huviline, aga saades aru tema identiteedist, tõmbub targu tagasi. Sahmerdab edasi-tagasi, aitab kontserte korraldada, ühesõnaga – gruupi! Sobib rolli hästi.
Maria – lauljanna mehhiklannast teenija ja kokk. Ilmub kõrvaluksest lavale, vehib pahuralt tolmulapiga, kallab Cosmele viskit sülle ja läheb arusaamatus keeles riieldes ning puusade õõtsudes lavalt minema. Marial, Britta Vahuri kehastuses, on Jennifer Lopezi tagumik (kaks suuuuurt patja) ja ühe meie täitsa oma blogijastaari D-suuruses tissimäed:D Kõik ülejäänud tegelased suhtuvad Mariasse suure respektiga. Tellitakse lõunasöök, aga keegi ei tea, kas soovitud biifist saab kätte kana või kala. Maria ei mõista ingliisist sõnagi ja toimetab targu oma tegemisi. Päästab St.Clair´i südameatakist. Vaatasin mõnuga ja mitte ainult JoLo tagumiku pärast:D
Siis käis kaks korda laval keegi Mrs.Johnson Maria Klenskaja esituses, kukkus laval korra pikali ka, aga miks ta seal oli või mida tegi, jäi sügavalt arusaamatuks.
Florence Foster Jenkins. Tegelikult peaks seda nime suurte tähtedega hääldama. Tõeline daam. Ja kes siis veel, kui mitte Ita Ever oskaks Tõelist Daami välja mängida. Üht tuleb küll tunnistada – Ever laulab reaalis Florence ´st veel halvemini (lõpuks lasti krabisevalt plaadilt meile ka peaosalise häält kuulda). Ever oli hiilgav, eriti Saagimi tiivakestega seljal. Kusjuures see oli ses mõttes autentne, et viimasel kontserdil Carnegie Hallis kandis ka Florence seljal kuldseid tiivakesi.
Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, kena reedeõhtune meelelahutus ja puhvetis polnud kah pikka järjekorda;)
Lõpetan lõiguga kavalehelt - võib-olla naerate algul Madam Jenkinsi üle - ta oli kahtlemata pisut metsapoole.....kuid alates 2005.aastast on Florence´it kujutanud 27 riigis imelised näitlejannad, kes kõik on laval maitsnud tema energilist, ekstravertset ja unikaalset oskust elada. Nende kehastuses ja nende vaevlevates häälepaeltes laulab Florence edasi - olles täna poulaarsem kui kunagi varem.
Pildil Florence Foster Jenkins oma kuulsate tiivakestega. Pilt femme.ee