Täna veeresin oma Veski-kontorisse tund ja kümme minutit - pisut enne Savisaare küüru istus ühte sõidurada ummistavas "Subarus" turd mees koos 9...11 aastase pojaga ja mõlemad olid süvenenud telefoni. Tropp algas juba Mustakivi pöördest ja seda 4...5 kilti läbisin kolmveerand tundi. Selline jõnk-jõnk liikumine ja külg-külje kõrval seismine andis hästi aimu, millega inimesed ummikus tegelevad - kõva kaks kolmandikku juhte olid ametis oma telefoniekraani jälgimisega.
Kaks mõtet tänasest hommikust - ärge üldse näppigegi oma telefoni ega muid kehaosi roolis olles - las need huvitavad saidid, sõnumid, pilved ja mis aga iganes ootavad! Mul endal on küll autos Parroti vabakäeseade, aga telefonis on inimeste grupid erinevate helinatega ja kui ma nn. "võõrast" helinat kuulen, siis ma üldse ei vaevu telefoni poole vaatamagi. Samas, kui helistab armas abikaasa või keegi mu paljudest lastest, siis ikka näpu rohelisele täpile libistan, mis siin salata.
Teiseks imestan seiskunud autoga kodanikku - kui juhtus, siis juhtus, aga ole kena - sinu taga ootab kilomeetrite kaupa teisi inimesi, palun lükka masin tee servale, sa ju pole ühe jalaga või täitsa ramb.
Ja kui juhtumisi tõesti oli tegu südamehaigega (näiteks), siis kaasliiklejad on meil üsna varmad aitama.
Pildil uurib grupp kodanikke varahommikul keset autostraadat seiskunud auto taaskäivitamise (restart) võimalusi.
No comments:
Post a Comment