EMOs oli valvearstiks tiktoki staar, kes omandanud arstidiplomi ühes diktatuuri riigis ning B2 keeletaseme Eesti Vabariigis. Pool tundi peale kompuutrit astus mu boksi ja teatas naeratades: "Teil on kopsus trombid". Jumal tänatud, et mitte süda, arvasin. Doktor lehvis minema. Mõne aja pärast saabus poiss-hooldaja, kes heas eesti keeles teatas, et viib mind osakonda. Teel tundis ta huvi, kas mu jalad ei külmeta ja hoiatas, et nüüd tuleb järsk nurk. Osakonnas ootas keegi rämeda (viisakalt öeldes - joodiku-) näoga tädi, kes uuris, kas ma ise jaksan voodisse ronida ja tuli kohendas veel tekki ning patja. Kõrval, küll kardinaga varjatult lesis üks rahutu tegelane, kes oli rihmadega voodi külge kinni tõmmatud. Ega seal rahus pikutada saanud, too sell hüüdis iga natukese aja tagant appi kedagi Irat. Mina muidugi arvasin, et Ira on õde või hooldaja, aga oli hoopis abikaasa, kes meest külastama saabudes läks õeposti paluma, et rihmad on kõvasti, laske lõdvemaks. Ega ma täpselt seda juttu kuulnud, aga kui patsiendi abikaasa koos hohooldajatega palatisse asja klaarima saabus, kuulsin noorema meditsiinilise personali suust võõrkeelseid sõnu, milliseid ma küll olin minevikus kuulnud, aga arvanud neid unustanud olevat. Arstid on viisakad, aga konkreetsed. Kui meie palati teine asukas, kelle käe tema kiisuke (jah, ma pean silmas kassi) oli uskumatult katki teinud, üritas tervisemure asemel koduloomadest rääkida, siis nooruke habemehakatisega ortopeed tegi läbi tõlgiks oleva medõe resoluutselt selgeks, et räägime meditsiinilistel teemadel. Toit on üsna maitsev, minu jaoks ehk pisut napp, aga saab hakkama ja seinal ripub pirakas telekas.
Pildil ongi telekapult- kui vajutan vasakule nupule, hakkab lind nokaga taguma, aga kui paremale, kukub puu otsast alla. Vaatan selle seriaali lõpuni ning keeran magama.
No comments:
Post a Comment