Suurepärane film - eriti täppi on pandud osatäitjate valikuga. Raske film - kel üksinduse ja üksildusega teema, sel võib olla valus vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis Riminis lund näha (ja see polnud kunstlumi) oli mu silmis vägagi veider. Minu mälestused kuurortlinnast on muidugi aastatetagusest juulikuust, mil ööselgi valitses lämmatav 33-kraadine kuumus. Uudishimuliku inimesena uurisin ka ilmateateid - tavaliselt on talvehooajal keskmine ööpäeva temperatuur nii 7...8 plusskraadi ringis.
No ja kujutage nüüd kunagist kuulsast estraadilauljast gigoloks ning hooajaväliseks kõrtsilauljaks degradeerunud hiliskeskealist onklit, hülgenahast kasuka all vaid maika ning kassikullast kaelakett, tammumas piki lumist rannapromenaadi ühe vanamuti alt teise vanamuti peale, surudes järjest sügavamale taskupõhja suksutatavatelt saadud rahaümbrikke ja lootes, et need jumala eest enne kasiinosse kantimist vana mantli voodri vahele ei hajuks...
Isaarmastus on selles filmis nagu vana mehe seksuaalaktiviteet - võib-olla isegi väga tahaks, aga enam ei suuda. Ning kui kunagi hüljatud tütar saabub bussitäie immigrantidega, kes kavalate kährikute kombel okupeerivad issi kunagise hiilguse tunnistajaks oleva villa, siis on see vaid üks hädaorg kõigi teiste mõõtmatute hädakanjonite kõrval.
Ma saan aru, et paljudele see film ei sobi, aga mina ütlen küll: võimas-võimas-võimas!
Berliini Karu vääris igatahes täiega!:)
Pilt tonemadison.com
No comments:
Post a Comment