"Kullake"

   

  Originaal "Babygirl," subtiitrites venekeelne tõlge "Paha tüdruk." Film on võimust. Seda ehk liigagi suhutopitavalt selgeks teha üritab juba üks avakaader koera taltsutamisest. Koer on sümbol, ta hüppab veel korduvalt kaadrisse küll naise, küll emase koera kujul. Ka mina olen koer olnud, kõik tuli tuttav ette. Samamoodi tuli tuttav ette suur tühjus pärast grande finale `t ning mingist suvalisest linnast/alevist/külakesest kodu poole loksumisel mõte, et ei kunagi enam. Filmis oli ka seda motiivi korduvalt rõhutatud.  Kõrvalpõikena - minu uues raamatus "Esimesed sada.Saatus" on sellest väljarabelemise keerukust  ilmekalt kirjeldatud:) Ühesõnaga - kõik tuli tuttav ette ja nagu ma ise olin rõõmus sellest ringist välja sipeldes, nii tundus ka peategelase (keda mängib suurepäraselt Nicole Kidman, kelle ekraaniorgasmid on saalitoolistki nauditavad)  kergendus lahendusest, mis ta kire-ja alluvuspöörisest välja viis, igati ehtne ning vabastav. Tohlakast "mul on kõigi ja kõige üle võim" praktikandi-poiss oli kas stsenaristi või lavastaja tahtel ebameeldiv ning tühine võimumängur, kelle motiivid peale spiele jäid segaseks. Banderase mängitud abikaasa oli nagu abikaasad ikka - veendunult oma mullis askeldav teatrinimene, kes on kindel, et nende peres on kõik hästi, sealhulgas imekspandavalt erootiline voodielu. Lõpetuseks jäi kummitama küsimus - kui mehe käes on võim, siis kelle käes see on?

     Tavatult palju oli suuri plaane ja nagu eespool öeldud - Kidmani tegelaskuju eriti mõjusalt  näkku raiutud orgasmid:)

     Saal oli punnis täis, 177 naist ja noorikut ning kolm meest. Üks nendest kolmest olin siis mina ja üks oli kliiniline idioot, kes iga viie sekundi tagant naerda möirgas ning kaaslannale valjul häälel oma arvamust ekraanil toimuvast avaldas. Paraku istus ta mitu rida allpool, mistõttu mul polnud võimalik talle plastikust veepudeliga distsiplineerival eesmärgil pähe koksata. 

    Soe soovitus - minge vaatama!

Kidman "Ekspressist"