Magus algus

Hästi magus oli viis, kuidas tartlased olid tallinlaste teele juba Tähtveres barrikaadi püstitanud, märk oli kah juures – ära tule, võõras! Küll polnud juures ühtki viita, kuidas ja kuhu edasi. Tartus nimelt toimus üleilmse tähtsusega jalgrattasõit, kesklinn oli kinni, mis kinni ja luku võti kah pooleks murtud.
Mingil tänavanurgal vehkis kätega tubli politseinikuonu, et sõida aga sõida! Mina ei sõitnud, hoopis pidurdasin tema kõrval ja püüdsin uurida, kuidas edasi saab. Mina ei tea, rehmas politseionu käega, ma pole üldse kohalik. „Me teenime ja aitame“. Oli vist nii;) Teenimisest ja aitamisest hoolimata jõudsime Turu Spordihoonest viiemintise jalutuskäigu kaugusele ja sõna otseses mõttes viimasel minutil jõudis tütarlaps end registreerida peotantsuturniiri „Magus Algus“ kahetantsu-võistlusele. Võistluse kohta pole ühtki halba sõna, Veiko Ratas vedas ja kõik sujus punktipealt.
Nüüd taas magusamate asjade juurde. Pika sõitmise ja istumise peale tuli ihu kergendada ja spordihalli alumises koridoris leidsingi koha, mille uksel kenasti kolmnurk allapoole. Astusin reipalt uksest sisse ja hüppasin kohe välja tagasi, sest intiimruumis seisis sihuke 40-aastane vene mammi ja kõneles vetsukabiiniga. Vaatasin uuesti uksele paigutatud kolmnurka ja hakkasin arvama, et tartlastel ongi sellise naiseliku kolmnurgaga, mis jääb emasel inimesel just sinna päästerõnga alla, kombeks tähistada just naisterahvastele sobivad intiimruumid. Samas astus sellest uksest välja ka üks isane inimene, mis julgustas mind uuesti üle ukse piiluma.
-Zahodite, zahodite-, julgustas mind kolmnurkne inimene. Õnneks märkasin ka pissuaare ja ohkasin kergendatult – olen ikkagi õiges ruumis;) Samas jatkus tädi dialoog sanitaarkabiiniga (tõlge eesti keelde):
-Sa ära istu prill-lauale, kükita!-
Kabiin pobises midagi vastu. Käsi pestes kuulsin veel viimaseid õpetussõnu kabiinile:
-Püksilukk tõmba korralikult kinni!-
Ema õpetas siis nagu oma poega......
Kuigi magus polnud tõik, et lapsinimene ei pääsenud polfinaaligi, jäi teise kümne keskele.