Isasemast isasem

Tähelepanu, noored bloogerid ja moraalijüngrid - see jutt pole teie silmadele.
Helistab täna hea sõber kaugest minevikust, kohe aru saada, et hääl väriseb murekoorma võbeledes. Sõber on omaaegsest "nomenklatuurist", jutumärkides seepärast, et minu arvates on tänapäeval seda va nomenklatuuri ilma jutumärkideta märksa enam.
Kuna tegu "omaaegsega", siis ka vanust vastavalt, homme veel pensile ei jää, aga kaugel see aeg ka pole. Rääkis mees oma kolmandast sapsakast. Ma refereerin lühidalt ka kaht eelmist.
Juhtus mees karmidel kaheksakümnendatel, just viinakeelu esimesel aastal, osalema ühel üsna süütul saunapeol. Pidu nagu pidu ikka, palju saunas ei käidud, seda enam tarvitati joovastavaid jooke. Kuidagi juhtus nii, et sõber jäi sauna meesseltsimeestest viimasena, temaga koos pidasid pidurindel vastu kaks keskealist prouakest, kellede saatust ühendas lesbiline ilmavaade. Kui kahe meesterahva armusuhted olid tollal krimaalkorras karistatavad, siis lesbipaaridesse ei teatud üldse suhtuda ja nende ettevõttes tegelikult ei teatudki, millise orientatsiooniga naisterahvad nood olid. Lühidalt ja lihtsalt öeldes langes üks lesbiline sõbranna seltsimees direktori mehevõlude meelevalda ja juhuslikust (aga kurat teab, ehk just kindlalt ettemängitud situatsioonist) sündis kena vallaslapsuke, kelle siis ema ja ema ka kenasti üles kasvatasid. Igatahes lapsukesele isanimeks minu sõbra nime ei märgitud ja mingeid isakohustusi see talle kaasa ei toonud, sest olid ju olemas ema ja ema;)
Teine sapsakas juhtus juba kallil kapitalismiajal, kui mehepoeg oli hankinud enneolematu tehnikaime - videomaki - ja kutsus valitud seltskonna kahtlase sisuga filmikesi vaatama;) Mehe küljeluu oli lastega loomulikult ämma juurde kupatatud. Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et ka mina olin kutsutute hulgas, lisaks veel üks paarike ja paarikese naistuttav. Naistuttav oli abieluköidikutes inimene, kena sirejalgne blondiin, tollal ehk kuldsetes kolmekümnendates. Läks kuidagi nii, et kogu ülejäänud seltskond läks videodes kogunenud pinget maandama kes kuhu, aga sõber maandas ennast ja juhuslikku naistuttavat sealsamas, isiklikus abieluvoodis. No mis te arvate? Muidugi jälle tulemusrikkalt. Kuna ilusal blondil oli juba päris mitu järeltulijat, siis videoäpardus likvideeriti ja suhtlevad nad minu teada senini üsna sõbralikult.
Nüüd siis tänapäeva. Mu vanal sõbral ei läinud vahepeal mitte kõige paremini, naine jooksis ära välismaa mehega, lapsed kolisid oma elu elama ja kössitaski mees paneelika korteris ja nagu ta mulle paar aastat tagasi tunnistas, jõi igal õhtul ära pudeli viskit, muidu ei suutnud uinuda. Tasapisi elujärg paranes, pidas eraettevõtja ametit, siis tõi Poolast igatsugu träni müügiks ja lõpuks sai korraliku töökoha rahvusvahelises korporatsioonis. Juba umbes aasta oli jutt käinud kellestki töökaaslasest, kes mehel aeg-ajalt külas käivat, kah sihuke sama stsenaariumiga üksijäänud naisinimene, nii neljakümnendate teises pooles. Meie, tema sõbrad, hoiatasime elumeest - ära jända kolleegiga, hunt kodu ligidalt ei murra. Ah, mis ma siin ikka murran, lõi sõber käega, kuni....Helistab täna ja teatab väriseva häälega, et naissõber on õnnistatud olekus. Pidin peaaegu küsima, et kas ikka sinust;)
Ah, et mis naljakat, ikka juhtub? Esoteeriliselt erutav on see fakt, et kõigil nimetatud kolmel naisinimesel on üks ja seesama, ilus eestimaine nimi:)