Pealkiri muidugi parafraas John Le Carré raamatust “Spioon, kes pääses külma käest” ja jutt tuleb loomulikult seltsimees Simmist, Herman Otto pojast. Kuigi ma ei tea kindlalt, kas tal nõuka-aegses passis näiteks isanime üldse oli märgitud. Alustades eile televisoonis esilinastunud filmi ülevaadet, tuleb hakatuseks mainida ignorantsetele kodanikele, et pealkirjas nimetatud fraas tähendab teatud ringkonnas luuraja/spiooni hülgamist omade poolt. Kui filmi esimene pool tundus kohati ehk tõesti, et venelased pidasid Simmi väärtuslikuks, siis mida lõpu poole (nii filmi kui ka luuresaaga), seda enam sai selgeks, et äraaetud hobune heidetakse kõrvale. Iseloomulik oli fakt, et sidemees helistas Simmi moblale ja lahtise tekstiga teatas, kuidas asjalood on. No tule taevas appi, niimoodi tegelikus luuretöös need asjad küll käima ei peaks. On mitmeid mooduseid, kuidas agendile võimalikust kinnikukkumisest teatada ilma kõrvalisi paljastamata ja kuna Simmi puhul neid ei kasutatud, jääb paratamatult mulje, et Simm (ja ehk ka agendijuht) tuligi maha müüa ja mis kõige hirmutavam - ehk just seetõttu, et säästa märksa sügavamalt kaevavat mutti.
Mulle isiklikult oli huvitavam filmi esimene pool - noore Hermani kannatused Suure-Jaani külas (keel ei paindu kuidagi 1200 elanikuga asula kohta linn ütlema, palun kohalikelt elanikelt vabandust), kolimine ema ja tädi koosluses pealinna, hakkaja ja kahtlemata andeka isa geenidega õnnistatud koolipoisi elu keskkoolis ja TPI loengutes ja laborites. Kõik tuli kuidagi tuttav ette, mitte et Simm mu eakaaslane oleks, ma ikka sugu noorem, aga tegevuspaigad, märksõnad ja tegevused ise olid igati samased mu enda tolleaegsete tegemistega. Eriti pahviks lõid spioonide kohtumised minu reaalnaabruses - pisike räämas pargike endise Nõmme Haigla külje all ja klaasikaline nö. ajaleht vasakus käes spioonide trehvunks Nõmme jaamas. Filmi teises pooles lennukas tempo justkui rauges, otse loomulikult Simmi reeturluse avastamis teid ja meetode põhjalikult ei kajastatud ja selge on ka see, et iga spioon on sellega arvestanud ja ka valmistunud enda sissekukkumiseks. Ses osas ma Simmi usun, et kinnivõtmine Keilas ei tulnud tale mingi üllatusena. Algul olin natuke mõtlik KaPo kinnipidamiskoha valiku üle, hiljem taipasin, et koha valikus mängis suurt osa spiooni lõhkiminekuvõimalus esimese kümne minuti jooksul.
Mis mulle lõpuks arusaamatuks jäi, oli Simmi üleolevus kaamerasilmas ja mingi arusaamatu kindlustunne tuleviku ees. Vabandage väga, ma küll ei suuda uskuda, et spiooni, olgu küll mitte tegevagendi vaid kaastöötaja, töötasu piirdus vaid 1000 euroga kuus. Olen ohtralt lugenud teemasse kirjandust ja nt. USA-s tegutsevatele spioonidele maksis KGB ja hiljem SVR mitte kordades, vaid kümnetes ja sadades kordades enam. Isegi mitte aimates NATO dokumentatsiooni mahtu ja kvaliteeti, mis Simmi käest läbi käis, arvan ometi, et päris puru ta venelastele ette ei söötnud, kvaliteetagent oli ta meie Kaitseministeeriumis muttides kahtlemata.
Mulle film meeldis, mingil veidral kombel tundus see isegi neutraalne, mitte niivõrd Simmi süüdistav ega muttataguv. Püsti jääb ikkagi küsimus - kellele ja miks oli vajalik agendi paljastamine? Sest just sellega arvan ma Simmi loo lõpu puhul tegu olevat.
Pildil (eelk.ee) Suur-Jaani kirik, ilmselt veel Otto Simmi ajajärgust. Herman kinkis kirikule 2007.a. lühtri. Tähenduslik, mis?
3 comments:
Kirikule kingitakse kroonlühtreid tänutundest või soovist midagi heastada või andeks saada?
Minu jaoks olid filmi toredamad hetked minu klassijuhataja antud intervjuud kauni looduse taustal.
Küla nimega Suure-jaani on oma pinnal kandnud ja rinnal soojendanud ka igasuguseid...kuni tänase päevani välja.
Pilt on tehtud ajavahemikus 1904 (tuletõrjetorni püstitamine, vastav daatum ka pritsumeest kujutaval tuulelipul, pilt tornist tehtud) kuni 1938. Viimatinimetatud aastal püstitati veskihoone sellises mahus, mis pildilt ei paista veel.
PS. Sel' hiljemnimetatud aastal sai "see küla" ka ametlikult linna staatuse. Hoolimata mõnede paindumatust keelest. :-)
Post a Comment