Matused

  Läks kodanik abikaasa koeraga jalutama ja ei tule ega tule tagasi. Juba neljas tund jalutab, telefonilegi ei vasta. Aga siis uksekell ja lävel kaks politsemundris riigiametnikku, kes sõbralikult uurivad, et kas teil on selline koer. Ja kui koer oli omanikule identifitseeritud, teatasid sõnumitoojad, et koera kõrval lamab tundmatu naiskodaniku surnukeha, palutakse tuvastada. Ja oligi nii - täitsa oma naine lamas surnult koera kõrval, kusjuures koer kedagi juurde ei lasknud (bullterjer), isegi mehel endal oli tegemist, et koera taltsutada. Kui riigiametnikud olid abikaasad kokku viinud, teatasid nad elusolevale, et tegu ilmselt loomuliku surmaga ja neil seal enam midagi teha pole ja kiirabile pole ka mõtet helistada, nemad surnute veoga ei tegele. Õnneks olid mõned naabrid kokku jooksnud, neilt sai täiesti juhmistunud värske lesk surnuveo telefoninumbri ja heade naabrite valvsa pilgu all ootas külmas õhtus kaks tundi surnuveokit.
     Pidime temaga järgmisel hommikul Soome purjetama kevadisi töid täpsustama, aga õhtul kell kuus mees helistas ja teatas niimoodi õrna häälega, et ma vist ikka homme ei sõida, Nadja suri ära.
   Täna olin esmakordselt elus õigeusu matustel. Baatjuška kohmerdas saali, küsis Genalt valjul bassihäälel, et mis  surnu nimi ka oli ja kukkus viirukipanniga vehkides ümber kirstu tammuma. Ühtki sõna lahkunust ei räägitud! Ma olin ilmselt ainuke pagan, sest kõik teised lõid hoolega risti ette. Pärast musitati ikooni ja kadunukest, ma hoidusin mõlemast tegevusest. Kalmistul oli enamik seltskonnast juba lõbusas tujus, rüübati kangemat, pandi suitsud ette ja heietati valjuhäälselt.
  Peiedelt viisin kesklinna ühe daamotška,  lahkunu naabrinaise. Small talk päädis sellega, et proua uuris mu nime ja perekonnaseisu, peaaegu oleks ära rääkinud!

Matustele oli kogunenud meeletult rahvast, ma ütlen mee-lee-tult!