Käisin ema sünnipäeval. Pärnamäe kalmistul. Isegi reha oli kaasas, et siblin natuke. Kaugelt juba näen, et kellegi hellad käed on lilli istutanud, arvasin, et ehk mu lihane tädi on enne mind sünnipäevale jõudnud. Aga ei - kui hakkasin rehaga ringe tegema, märkasin ema kivi kõrval mingit plastikaati mähitud ümbrikku. Esimese ehmatusega arvasin tegu olevat
kalmistu administratsiooni teatega, et võtavad krundi käest:P Noh, räämas ja hooldamata:D Võtsin ikka julguse rindu ja avasin vettinud ümbriku - sees oli sünnipäevakaart emakesele. Tekst oli ka - meie olime siin, sinu klassiõed - ja neli allkirja....Nüüd mõtlengi, et peaks ka iga käimiskord jätma lipiku teadaandega, et sinu poeg käis siin, istutas kaks võõrasema, süütas küünla ja tuleb sügisel uuesti. Ning muidugi allkiri!
Pildil kirjutavad neiud kirju tulevikus lahkuvatele klassiõdedele. Krt., ma ütlen - elada tuleb olevikus, neiukesed!
2 comments:
Hei! On Sinul alles lookesed siia kirja pandud! Kas enamus lugudest on ikka elust enesest või on Sul nii huvitav fantaasia?
Jah, proua Meri - minul ongi selline ekstraordinaarne elu!:P
Post a Comment