Koer Artur on meil vanaks jäänud - täna hoovi astudes ei näinud ma mitte tervitushaugatusega vanaperemeest rõõmustavat Arturit, vaid tohutusuurt reieluud, mis koerakuudi ukseava ees vedeles. Et koera stimuleerida välja tulema, nügisin konti pisut kaugemale ja juba tuligi Artur uudistama, kes tema konti kiusab. Siis tuli mulle meelde, et poeg pidi pikaks nädalalõpuks Amsterdami lendama ja küllap ta kutsale lohutuseks selle kondi tõi. Kohe turgatas pähe, et ehk on poeg ka mulle miskit lohutuseks jätnud ning õhinal tormasin tuppa. Otsisin mõlemad kaks korrust läbi ja ei midagi!
Siis pesin suve saabumise puhul oma autokese puhtaks. Ühe euroga! Et kuidas õnnestu? Jooksuga, sõbrad - jooksuga õnnestus!:)
4 comments:
Ilus villaloom. (Ma vahest harva ise ketran ja koon, inimkaaslejate headust mõõdan nende villaku alusel)
Eksole, keda poeg rohkem armastab.
Mu kadunud naine ikka naljatas, et minult saaks ka talvekarva koguda:D Aga koera villa kogusime, kadunud ämm ketras ja saigi sokid!
Siit st Sinu kaunid ämma näitest järeldub, et ketramine on tappev.
Vabandust, kuradi autokorrekt. KADUNUD, mitte kaunid. Kurat.
Post a Comment