Ruudi Paldiskist

 

Justkui möödaminnes ja salaja saabus euro-ajastu. Käibel olid nii kroonid kui ka euro, kuid teenuse eest sularahas tasudes said müüjalt tagasi juba eurovääringu. Nii nad kaotasidki meie ilusa raha!

“Euro hindu ei tõsta!” teatas peaminister telekaamarete ees, öösel automaadist siledaid eurokupüüre koukides. Praktiliselt nädalatega “korrigeeriti” enam-vähem kõikide kaupade ja teenuste hindu. Seda tegime ka meie ning uue aasta töid euro-korrektseks vormistades oli Paldiski militaarobjekti remondieelarve oodatult mõnisada tuhat eurot kallinenud. Natuke enam kui kahemiljonilise mahu juures tähendas see kümmet protsenti ja tellija eriti ei pahandanud.

“Onu Viktor” oli unustuse hõlma vajunud ja kohtumine kaitsepolitsei ametnikega tuli meelde vaid siis, kui pidi objekti-ja projektijuhi salastatud teabele juurdepääsu sertifikaadi uuendamiseks asutuse toetuskirjale allkirja andma. Kuigi mul endal sertifikaat puudus, tuli Paldiskis nii mõnigi kord muresid lahendamas käia. Saime laigulistega mingis koosolekute toas kokku, teadjamad mehed kõhutasid jooniste kohal, meie tellija poolt kuraatoriks määratud majoriga istusime seina äärde nihutatud diivanil ja nillisime väikeste lonksudega musta kohvi, mille oli kaardilauale sokutanud samuti rohelises vormis hobusesabaga igati kena auastmetunnusteta näitsik. Major oli kaheksakümnendatel lõpetanud Tartu Ülikooli ja sel ajal said kõik tudengipoisid peale sõjaväelaagri läbimist Klaipedas (välja arvatud arstiteaduskond) motojalaväe leitnandi (rühmakomandöri) pagunid. Üheksakümnendatel said needsamad poisid Eesti Vabariigilt peale paarinädalase välikursuse läbimist lipniku kupu. Sealt majori militaarkarjäär alanud oligi. Viieteist aastaga lipnikust majoriks – no pole paha, aga näiteks kindral Kert, kes nüüdseks reservi arvatud, sai kolmekümne kuueselt kaitseväe juhatajaks. Aga eks see major oli natuke linta-lönta olemisega ka ja tundus, et temal küll mingit marssalikepikest seljakotis pole – hea, kui koloneliks välja venitab.

Kui kolleegid peale koosolekut autoninad pealinna suunas pöörasid, otsustasin mina piki pankrannikut põhja poole sõita. Olin aastaid tagasi nii mõnigi kord pangal tormlevat merd nautides ühe ja teise naiskaaslase pihta pigistanud, aga need mälestused ei soojendanud mind täna karvavõrdki. Piki Paldiski peatänavat naastes tundsin vajadust kõhus loksuvale kohvile midagi tummisemat lisada ja nähes kohviku silti, tõmbasin hooga parklasse. Leti taga seisis matsakas pilusilm.

“Korea,” arvasin. “Mожно мне какую-нибудь теплую еду?»

“Ma olen eestlane,” muigas pilusilm.

“Vabandan,” punastasin. “Ma...ma...võtaks siis päevasupi.”

Oleksin pidanud kohe suurt supitermost leti kaugemas otsas märkama. Lisasin veel klaasikese vett ning lihapiruka ja vaatasin üsna askeetlikus saalikeses ringi. Tagumises nurgas, pehmel kitš-baroksel toolil istus sportlikus kombinesoonis keskealine proua, tema tooli kõrval lamas veidralt pügatud sinakashalli karvaga keskmist kasvu koer. Libistasin neist pilgu üle ja muhelesin, sest mulle tundus koera karv toonitud. Proua oli mind ilmselt algusest peale jälginud, sest lõbustatud näoilme ei jätnud kahtlust, et ta oli minu dialoogi “korealasega” jälginud. Istusin kaugemasse nurka ja supikausikest lauale asetades ei saanud jätta muigamata, sest meenus nõuka-aegne ajakirjanduse fopaa, kus korrektoril oli jäänud märkamata jäme viga meile toona sõbraliku riigi nimes – nimelt Põhja-Koera Vabariiki polnud siis ega ole ka praegu olemas. Väidetavalt oli vastutav toimetaja selle eest kõrge kaarega “valgest majast” saadud suuniste põhjal Ajakirjandusmaja kaheksandalt korruselt tänavale lennanud.

Supp oli tuline ja pirukas liharikas. Toolilt tõustes vaatasin küsivalt endiselt leti taga seisvale “korealasele” otsa, too raputas pead, mispeale jätsin nõud lauale. Minekule pöörates tundus mulle, et nurgalauas liigutati, heitsin pilgu sinnapoole. Koer pikutas endiselt, pea kenasti käppadel, aga proua noogutas mulle, näol endiselt lõbustatud ilme. Noogutasin tähtsat ilmet ette manades vastu, ise mõeldes, kas aknast näeb parklasse või mitte. Miskipärast ei tahtnud, et see kena koeraga naine mind vanasse kasti-Fordi ronimas näeks. Uue auto valimine oli unarusse jäänud.

Õhtul tegin Ronniga tavapärast ringi. Vanal koeral tikkusid käpad risti käima, üle poole tunni ei kannatanud jalutada ja seegi oli rohkem kulgemine ühest piss-stopist teiseni. Miskipärast läks mõte Paldiski koeramamma peale – naise naeratus oli mu ajukäärudesse söövitunud. Silisin karvasel sõbral pead ja läksin oma külma majja.

Paari nädala pärast tuli majori kutsel taas Paldiskisse sõita. Mingi mõtteuidu ajel otsustasin Ronni kaasa võtta. Vanapoisil valmistas raskusi kabiini ronimine, aitasin tagumikust tõstmisega kaasa. Vastupidi reeglitele ei hakanud ma koeravanurit turvavarustusega aheldama, Ronni lamas rahulikult tagaistmel, suur pea käppadel. Sõjaväeossa jõudes jätsin kastika välimisse parklasse, ei hakanud valvealusele territooriumile sisenema. Helistasin ja kutsusin majori väravasse vastu. Kordus kohvinillimise episood, kusjuures sõjaväelane tundis veidrat huvi minu militaarkarjääri asjus. Proovisin napisõnaliseks jääda, aga kui otse küsiti, siis Venemaal teenimist ei eitanud, samas jäin varemalt esitatud sapööriohvitseri legendi juurde. Tundus, et olin uue sõbra leidnud.

Ronni haugatas tervituseks ja hakkas end püsti ajama. Patsustasin koera rahustavalt kaelale ja mõistes, et veel jalutama ei pääse, vajus karvane sõber tagasi istmele. Ei saa salata, et kesklinnas kohvikust mööda sõites heitsin pilgu kohviku poole, aga loomulikult ei märganud ma ei “korealast”, rääkimata koerlasest.

Majaka juures parkisin auto, aheldasin koerale pikema jalutusrihma ning kõndisime rahulikul sammul mööda rannikut linna poole tagasi. Pikalt ei jalutanud, pool tunnikest hiljem olime parklas tagasi. Minu kastika kõrval seisis korralik murumaastur, porimust Honda, mille tumendatud klaaside taga toimus midagi, sest auto rappus veidralt. Hakkasin juba halba aimama, kui tagauks avanes ning välja kargas kummaline sinihall elukas, kes Ronnist väljagi tegemata panga poole punuma pani. Tema järel ronis samast uksest välja kuidagi tuttava olekuga naisterahvas, kes “Ruudi-Ruudi” karjudes koerale järele silkas.

Aitasin Ronni autosse ning jalutasin pagejatele järele. Pisut eemal, majaka tagant viis vinkadi-vonkadi rajakene alla mereranda. Koer Ruudi kargas osavalt kivilt kivile, spordikombes proua mitte nii osavalt kareldes sabas.

Naljaviluks hõikasin ise ka: “Ruuuudiiii!” Ja ennäe nalja, loom kappaski minu juurde ja asus innukalt mu püskisääri nuuskima - hea veel, et jalga ei tõstnud. Hingeldades lähenes koeraomanik. Kootud mütsi alt trügisid välja vallatud lokid, kitsas näos särasid ohtlikult rohekashallid silmad.

“Ruudi, siia!” kamandas proua. “Ta alles noor koer, üksnes algkoolituse läbinud.”

“Selge pilt,” resümeerisin muiates. “Pikalt veel jalutate? Pakuksin kohvikus koerale kausikese vett ja koeraomanikule kreemikoogi.”

“No tubli tunnike ehk ikka,” vastas sale koeraomanik ja naeratas. “Veel üks Mumuu,” arvas minu rikutud aju. Miskipärast läks tuju ära, aga ikkagi ütlesin, et minu vanal koeral on jalutamisest küll ja enam ning lähen kohvikusse ette valmis. Proua üksnes noogutas ja koera rihmastanud, hüplesid mõlemad mööda rannakive mere poole.

Kohviku juures kallasin kaasavõetud pudelist Ronnile kaussi vett, mille too tänulikult ära lakkus ning karvast pead kallistades sosistasin loomale kõrva: “Koht!” Ronni laskus rahulikult istmele ja ei paistnud mulle isegi järele vaatavat. Kohvik oli täiesti tühi, leti taga seisis stoiliselt juba tuttav proua.

“Tere!” ütlesin naeratades. “Täna üks kuum sidruniga tee, palun!”

Ruudi koos perenaisega sisenesid juba napi poole tunni pärast. Nüüd, neid kõrvuti nähes, sain aru, et koer oli trimmitud perenaise kombel – nad olid täiesti ühte nägu! Tundus, et nad on selles kohvikus tuntud tegelased, sest veekauss koerale toodi küsimata, prouale mingi isuäratav kreemikook ja lattetassike.

“Oot-oot, ma pidin ju ise kostitama,” üritasin protestihäält teha.

“Pole põhjust, mul siin avatud arve, osutame vastastikku teenuseid,” pareeris proua.

Nüüd saime lõpuks tuttavaks. Ruudit ma juba tundsin, temake oli Raili. Koer nägi minu silmis veider välja seetõttu, et proua pidas sealsamas kohviku kõrvalmajas koerte ilusalongi ning lisaks trimmimisele oli ka paberitega kiropraktik. Koerte kiropraktik. Mul kukkus karp lahti. Eks ma ikka olin nii mõnigi kord massaaži saanud, aga et koertega sama tehakse..... Raili selgitas, et tegu pole üksnes massaažiga – kiropraktik tõmbab selgroogu sirgeks, vabastab liigese-ja kaelavaludest.

Loomad pidavat enamasti rahulikud olema.

“Aga tulge vaatama, me siinsamas kõrvalmajas toimetame,” kutsus Raili. Noogutasime sünkroonis kohviku omanikule ning autos Ronnit lühikese rihma otsa haakides kiirustasin Ruudile ja Railile järele.

Tavalise paneelika keldris oli sisustatud hämmastava varustusega…..ma ei teagi, salong? Erineva kõrgusega lavatsid, mingid jõumasinate laadsed ilmselt venituspingid, kahes seinas peeglid ja nurgas nahkdiivan, millele Raili kiiresti laotas paberkatted.

“Enamasti lamavad siin patsiendid,” selgitas ta. “No koerad, noh!” Mulle tundus, et naine punastas. Silmad kah välgatasid. Lamama ma ei keeranud, istusime siivsalt ja lonksasime pudelivett, sest muud me kohvikust kaasa ei võtnud.

Koerad pikutasid rahulikult üks ühes, teine teises nurgas. Aeg ajalt kargas Ruudi püsti ja hüppas lauale, millelt ulatus kitsukesest aknast välja vaatama.

“Ta ikka uurib, kas patsiente tuleb,” naeris Raili. Ronni kergitas oma rasket pead, aga nähes, et peremees ei reageeri, ohkas raskelt ning sulges silmad.

Rääkisin kõik ausalt ära – et lesk ja värki. Otsin kaaslast, aga ei leia. Isegi põgenevatest “pruutidest” rääkisin. Kõike ei rääkinud ka, sest mine sa tea…

Railil oli lihtne elu – üks koer ja üks poeg. Poja isal noor naine. Krt. - klassika, ma ütlen. Natuke imestasin, et kas tõesti teenib elatise selle keldrisalongiga. Hetke kõhelnud, teatas naine, et poja isa on üsna jõukas tegelane, mitme riigiameti nõukogus, elementmaju valmistava firma omanik. Abielu oli läbi, aga abi jätkus – nii sain mina aru.

“No missa ütled, kõik on ehitajad,” kommenteerisin pisut häiritult. “Aga tegelikult ei puutu see muidugi minusse.”

“Just nimelt,” kargas Raili rahutult püsti. “Kas võiksid Ronni siia diivanile lamama kutsuda?”

Ilmselgelt plaanis naine koeraga mingeid protseduure ette võtta, aga mina oma lollis agendas kinni, pomisesin: “Ma pigem ise.”

Ma polnud iial ühtegi naist sedavõrd sillerdavalt naermas kuulnud.

“No heida siis pikali, vaatame seda asja!”

Nii läks nagu naine ütleb. See aksioom kehtib igal ajal, piiranguteta ja kõigile. Ka mind trimmiti ära. Nädala pärast pikutasin ma täiesti paljalt Raili magamistoas talveteki all, särtsuvalt kuum naine kaenlas ja mõtlesin koeraelule. Sest Ruudi, suletud kööki, lasi hullutava regulaarsusega kuuldavale canis familiaris koeraulgu.

Pildil tehakse Ruudiga midagi kahtlast. Pilt kennelwood.com