Juba esimeses klassis meeldis mulle liikuvas aabitsas tähtedest pilte moodustada, ikka liikuvaid! Siis tahtsin saada Lev Jašiniks, käisin mitu aastat "Dünamos" trennis. Kui treener avaldas arvamust, et minu robinsonaad on nagu lendaks siga taevas, tulin ära. Poja panin see-eest Nõmme Kalju jalkatrenni. Tulidki Eesti meistriks - no tema võistkond küll noorte meistrikatel. Siis mõtlesin veel, et infotehnoloogias on tulevikku. Neljandal kursusel käisime Tipi arvutuskeskuses midagi perfolintidele toksimas ja mu huvi lahtus. See-eest vanim poeg on rahvusvahelises IT-firmas teamleader! Vott! Kaheksakümnendatel kutsus keska-aegne dire mind kõurikutele ajalugu õpetama - pidasin vastu terve õppeaasta, keegi knopkat toolile ei julgenud panna. Mina seevastu panin vaba käega kahtesid-kolmesid, paar viielist olid ikka ka klassis. Noorem tütar sai nüüd klassi juhatada. Kuuendikud olid veel ekstra palumas käinud:) Keskas olin kooli kossumansa asendamatu paremäär. Pingutasin eelkõige seetõttu, et kaks korda aastas käisime Lätis-Leedus sõpruskoolidega kohtumas. Sport spordiks, aga kohtumised naabervabariikide tütarlastega olid tõesti meenutamist väärt! Noorim poeg mängib ka kossu, ikka oma kooli võistkonnas. Edasi ei julge mõeldagi:)
Seega unista suurelt ja su lapsed teevad su unistused teoks.
Pildil vanim laps juba teist päeva filmimekas.
7 comments:
Miks keegi ei kommi, see on ju väga hea teema! Mina ei saa, mu lapsed on veel väikesed ja lollid!
Suurepäraselt korraldatud :)
Täiesti pingevabalt! :)
Meie lapsed saavad sellepärast meie unistusi täita, et neil on parem stardipakett. Aga kui nende võimed seda realiseerida ei suuda, siis vähemalt mina selles ennast ei syydista - kui lapsel tema keskpäraste võimete juures pole asja vastu tugevat tõmmet, siis sundimine pole õige mootor asjaga tegelemiseks. Kui tõmme tekib täiskasvanuna, siis enda näitel saan öelda, et pole kunagi liiga hilja millega iganes tegelemist alustada. Ma avastasin alles umbes 35-aastasena, et suudan põmst kõiki pille mängima õppida, puukujusid teha, lapitekke õmmelda, erinevaid majaremonditöid teha jne. Praegu, pärast väikest insuldikest, olen loll nagu lauajalg, aga kui isegi mina ikka veel neid asju tasakesi, aga siiski teha suudan, siis suudab ka ylejäänud inimkond, kui ainult tahab!
Jah, sul on õigus - inimene võib east olenemata haakida uute, jõukohaste tegevustega. Lapsi peaksid vanemad huvide juurde suunama, aga kui tegevus ikka üldse lapsele ei sobi, siis mitte sundima.
Minu pojal vedas, et ta polnud tüdruk - sel juhul oleks oodanud teda ballett(jajah, ma tean, sood on saatanast), klaver, iluvõimlemine ja -uisutamine. Võistlustantsu korra pakkusin, ta käis kuuesena üht trenni vaatamas ja teatas delikaatselt: "Mul on kahju, emps, aga see pole päris minu rida." Siiski tuli õppida prantsuse keelt, millele pubekana sõrad vastu ajas, aga samas - kes ei tahaks Lõuna-Prantsusmaal keelelaagris käia. Kolmaastat käis, õppis kõike muud peale keele. Saia ja süüa oskab siiski osta endale ja restoranis lauda broneerida. Nüüd, täiskasvanud noore mehena on tegelt rahul, et mingi teadmine on ja tahab edasi arendada. Klaveri kohta ütles ka, et "oelks äge osata, aga vaevalt ma pubekana oleksin harjutada viitsinud". Tütrel vedas, sest sain ta alles 13-aastasena ja tema eest valima ei hakanud. Samas oleks ta kindlasti suurepärane iluuisutaja või -võimleja oma tillukese koguga. Ühesõnaga jah, ikka natuke, aga sundima ei hakanud. Ise mõtlen, et mu pensioniea projekt on õppida klaverit ja kunsti (või arhitektuuri) ajalugu, aga need kaks viimast on suht kattuvad nii ehk naa. Ma oeln terve elu keeli õppinud, aitab nüüd kah.
Pilleke - just sama, ma olen eluaegne ehitaja, enam üldse ei viitsi. Isegi Kabli kuuri ehitama tellisin kohalikud kollid:) Plõnnin kitra, kirjutan sobiva tähtede seisu korral ja vaatlen horisonti:)
Lastest on mulle seni olnud ainult rõõmu ning mul on hea meel, et nad KÕIK mul on!
Post a Comment