Ühekordne
Lõpuks jõudsin nii kaugele, et vahetasin oma vana kastika pea uue “Subaru” vastu. Eelistasin bensumootoriga isendit, aga mingil põhjusel valmistas Jaapani autotootja oma bensu-nelikveolisi peamiselt automaadiga, seega tuli pikalt luurata, mil ilmub müüki paariaastane ning vähesõitnud bensiini-manuaal. Jätsin oma vana kastika müügiesindusse ja põristasin uue setukaga proovipäevale. Automüüjad olid nii lahked, et tavapärase paari tunni asemel andsid prooviauto terveks päevaks. Vana “Fordi” suhtes olid nad algul üsna skeptilised, et liiga suur kütusekulu ning aastate taak ja…., siis lõpuks, peale kastika tõstukil ülevaatamist saime ostu-ja müügihindade vahes kaubale. “Subsik” oli kasti-”Fordiga” võrreldes nagu mänguauto, samas kiirendada süstis üsna reipalt. Oluline oli kahtlemata ka see, et vana auto linnakulu ulatus sinna viieteist-liitri kanti, uuel nelikveolisel peaks see jääma alla kümne.
Tegin tiiru Õismäel, võtsin suuna Hüüru poole ning sealt kimasin Laagri suunas. Kuidagi jõudsin Männiku teele ning hinge sigines nukrus – paar kilomeetrit veel ja ongi Liiva kalmistu. Kuigi ma lahkunuid tihti meenutan, pole ma pigem “kalmistuinimene” – käin vaid surma-ja sünniaastapäevadel lähedaste haudu korrastamas ning ilusa talveilmaga ka jõuluajal. Nüüd tekkis tahtmine Anjutale autot näidata. “Subaruga” ma kalmistuväravatest sisse ei paarutanud, jätsin sündsalt teeveerde. Ostsin kirudes (sest sularaha oli taskus vähe) lettidelt kauplevatelt vanamuttidelt mingi potilille ning raha jagus ka veel lihtsa plasttopsis küünla jaoks.
Minu kahekohaline kalmuplats oli kalmistu tagaväravatest midagi kuuesaja meetri kaugusel. Jalutasin rahulikult, vaatasin hauakivisid ja haudadel askeldavaid vanainimesi. Mõistsin kuidagi eriti selgelt, et olen ületanud Rubico – ees on üksnes alamägi, mõningate võimalike tipujõnksatustega. Ühest küljest muigasin oma mõttekonstruktsiooni üle, teisalt tuli nutt kurku, sest just siin, kalmistul, tajubki ju inimene omaenda elu tühisust.
Plats oli okkaid ja lehti täis. Tavaliselt näppasin ma kõrvalkrundilt hauakivi taha peidetud murureha, aga üllatuslikult askeldas seal mingi tädi, kes sama rehaga hoolega sodi kokku riisus. Midagi oli ta juba kogunud, sest sealsamas kõrval seisis kopsakas sajaliitrine prahikott. Niisama nohisedes tundus imelik läheneda ja küünalt ning lillepotti graniidist hauakivile asetades ütlesin vaikselt:
“Jõudu riisujale!”
Oletatav tädi pööras ehmatades ümber ning osutus sellises eatus keskeas prouaks. Jalas lühikesed nöörsaapad, korralik tumeroheline tsipa alla-põlve mantel ning muidugi blondid lainelokid. Kuidas ma küll nende blondiinide otsa koperdan, isegi kalmistul!
“Jõudu tarvis!” tuli asjakohaselt hillitsetud häälel vastus.
Kõrvalkrunt oli üheksakümnendatel katusepakkujana tuntud eestlastest koosnenud pätikamba pealiku pere päralt. Meenusid mingid artiklid kõmuajakirjast, kus ennasttäis kohalik “mafiooso” oma peret ja elamist presenteeris. Nahistasin vaikselt lille istutada ja arutlesin omaette, kas see blondu võib tõesti olla Kätriin, tolleaegsete ajakirjade kaanetüdruk. Anjuta lahkumisest oli nüüdseks möödunud õige mitu aastat, aga ma polnud kõrvalkrundil kunagi kedagi näinud. Samas oli kalm korralikult hooldatud ja lilletatud-küünaldatud. Ega sellest poleks muidugi saanud järeldusi teha, sest näiteks minu vanavanemate haudu teises linna otsas asuval kalmistul korrastasid neli korda aastas tellitud asjamehed. Saatsid veel alati pildi “enne” ja “pärast,” kõik toimis nagu kellavärk.
Sättisin küünla kivi ette ja kobasin taskuid. Muidugi olin tulemasina autosse unustanud, uksetaskusse. Ses suhtes olin üldse kehva mäluga, nii mõnigi kord käisin teistel kalmudelt tuld näppamas – mingi oksaraag ikka leidus, kangutasin põleval küünlal kaane pealt sain hõõguva raoga oma küünla süüdatud ja kaas peale tagasi. Paari meetri kaugusel askeldava proua nähes pidasin sellist operatsiooni kohatuks ning küsisin oma kõige mahedama häälega:
“Vabandage, proua, ma olen küünla süütamisega hädas, kas te saaksite tuleabi anda?”
Kui riisumistööst õhetav naabrinna minu poole pöördudes muigas, sain kohe aru, et tegu on tõesti kunagise ettevõtjate hirmu lesega.
“Jaa, ikka saab,” vastas Kätriin (või oli ta ikka Kätriin?) lahkelt ning koukis ettevaatlikult, et lillakaid küüsi mitte murda, mantlitaskust tulemasina. Korraks puutusid me käed kokku – naise sõrmed olid soojad ja nahk tundus pehme.
“Küllap määrib ühe kreemiga hommikul ja teisega õhtul,” arvasin küünalt süüdates. Tundsin seljaga, et proua mind jälgib. Tulemasinat tagasi andes proovisin hetke tema kätt hoida, aga seda ei lubatud. Sõrmed olid ka külmemad kui ennist.
Tänasin ning viibates koti poole uurisin:
“Kas tohin aidata?”
Kätriin noogutas ning lasi juba puntraks sasitud kotisuudmest lahti. Ega see midagi kaalunud, aga härrasmees ikka aitab abivajavaid naisi, on ju?!
Vinnasin koti konteinerisse, poetasin oma küünlajäägid teise ning lonkisin tagasi auto poole. Proua pani kiirema käigu sisse ja mul jäi vaid imetleda ta pulksirgeid jalgu.
“Selline seiklus siis,” arvasin ning heietasin veel üheksakümnendate mõtteid.
Tegelikult seiklus alles algas, sest väravast väljudes nägin ma kohe, et proua on hädas – pikaksvenitatud käega vehkides käis ta ümber luigevärvi Mersu nagu püüdes seda kõrvitsaks võluda. Nähes mind, muutus ta murekipras nägu justkui rõõmsamaks ning sama käega nüüd juba minu poole vehkides hüüdis üle autotee:
“Kas saaksite palun nüüd mind aidata?”
Puldi patarei oli tühi, auto uksed ei avanenud. Pakkusin mehelikku nõu, et küllap vajab pult uut patareid. Seepeale avanesid minu autosse roninud Kätriini suu ja meeled.
“Ma arvasin kohe, et sa oled tõeline mees! Kuidas me küll varem pole kalmistul kohtunud, Sulev on ju juba üle kümne aasta juba läinud,” kudrutas ootamatult jutukaks muutunud naine. “Sa ikka tead, kes Sulev oli?”
Ma üksnes noogutasin, sest hämaras harjumatult väikese autoga tihenevas tipptunni-eelses liikluses loovimine nõudis tähelepanu.
“Selveri” parklas kruvisin oma võtmehoidja küljes leiduva miniotsakute komplekti abil puldi lahti, tuvastasin nööppatarei numbri ja pakkusin, et käin kähku teisel korrusel ära, aga kus sa sellega! Kätriin haakis end mulle käevangu ning tipsis kenasti kõrval. Eskalaatoril veel päris:
“Sa käid vist jõusaalis?”
No millisel mehel seepeale ei tõuse? Mul näiteks tõusid suunurgad.
Vastavalt stendilt leidsin kiirelt õige nööbi ja eskalaatoril alla sõitsime nagu ontlik keskealine paar ikka – käsikäes. See oli taas proua initsiatiiv. Samuti oli Kätriini ettepanek tähistada patarei taastoimimist pudeli veini ning kohvi ja koogiga. Kook olla tal hommikust saadik kodus ootamas, aga veini valis sealtsamast “Selveri” alkoosakonnast. Pean tunnistama, et olukord oli ühelt poolt meelitav, samas nagu tsipa ohtlik – ma ju ei teadnud sellest naisest midagi muud, kui kunagi meediast loetu. Samas polnud tükimat aega naisinimesega intiimselt suhelnud – Paldiski seiklus sumbus peale militaarobjekti valmimist ja paraku mitte minu tahtel. Raili oli nii kena ja kirjutas pika meili, miks selline suhtlusviis talle ikka ei sobi. Vastasin ühe sõnaga – “selge” ja sellega oligi kõik öeldud. Kuigi selge polnud mul midagi, aga ju siis mehed ongi see juhmakam sugupool.
Vähemalt rõõmustasin selle üle, et Kätriini kodu asus samuti Nõmmel, poolel teel Kivimäele. Tiksusin tasakesi Mersu sabas üle raudtee, naise koduvärav avanes kah puldinupu vajutusega ning hoovis oli parajalt kaks autokohta.
“Kes siin muidu teise autoga pargib?” mõtlesin rumalalt.
Muidugi oli kodus ootamas pisike karvane koerake, kes algul mind pelgas, aga hiljem, kui sokkisjalgselt diivanil istusin, end mu kõrvale pikutama keris. Kätriin sebis köögisaarekese ääres kohvi niristada ning plaadikooki lõigata, ise samal ajal midagi ümisedes. Kui ma korgitseri otsides kapisahtleid inspekteerisin, pani naine oma hoolitsetud küüntega käe mu pihale ning puusaga suunavat müksu andes juhatas õige sahtli. Kruvisin korgi pealt ning kallasin veini välja.
“Millega sa siis tegeled, kui kalmistul naisterahvaid ei aita?” päris perenaine, sihvakad sääred kenasti enda alla keritud.
“ Ma ...ma olen ehitaja,” ütlesin ja ega ma ju ei valetanud.
“Aaaa, seda ma vaatasin jah, et sihuke lihtsama töö mees,” tuli Kätriini punaste huulte vahelt halastamatu tõde. Samas taipas ta enda taktitust ning üritas parandada:
“No et mitte mingi tühja plära ajaja – ärimees või poliitik või midagi!”
Naeru tagasi hoidmaks tegin näo nagu oleks vein kurku läinud ja köhatasin päris mitu korda, puksumist summutamaks.
Andsin veel hagu alla:
“Näädsa, naine läks kah minema!”
“Aga lapsed?” uuris perenaine huviga.
“Üks suri üsna pea peale sündi ja teisest ei tea ma midagi, me ei suhtle,” vastasin seekord ausalt. Kätriin reageeris suure lonksuga veinipokaalist ning pokaali diivanilauale asetanult nihkus mulle lähemale.
“Mul on kahju,” pobises ta juba pehmevõitu keelega. “Mul pole üldse lapsi.”
Ainult täiesti empaatiavõimetu mees jätaks naisterahva sellisel hetkel lohutuseta! Vaevalt sain parema käe toetavalt Kätriini õlale asetada, kui naine sipsti! ennast mulle sulle väänas.
“Hoolitse mu eest, va võrgutaja!” pobisesid hetääri huuled ning pikaküünelised sõrmed kudistasid mu turritama tõusnud kuklakarvu. Midagi polnud teha, mehelikkust defineeriv organ turritas naise iha peale samamoodi ning peale pikka suudlusmaratoni vajusime pattu sinnasamma nahkdiivanile. Kätriini jõusaalides voolitud keha lainetas kui torm Voosi kurgus ning mina püüdsin merehädalisena kuiva jalaga kindlale maale jõuda. Ei õnnestunud, sapsud said märjaks, rääkimata värisemisest. Tasapisi hakkas veri taas ajuorganisse jõudma ning seletamatu ebamugavustunne sundis vaikselt diivanilt tõusma ja ikka veel ägavale prouale tähelepanu pööramata vannituba otsima minema. Miskipärast tundsin pimedas koridoris külma hingust mööda libisevat.
“Sulev!” taipasin ja rabedalt uksega mürtsatades lukustasin end vannituppa. Vannituba oli korralik, suure vanniga. Istusin ja selitasin pead ning ihu. Päris vanni ei roninud, sain end kasitud suure kahekohalise valamu abil ning kuivatustorult leitud saunalina ümber alakeha, riided näpus naasin elutuppa. Kätriin oli end istuli ajanud ning ilmselt kaks pokaali minu spaa-ürituse ajal tühjendanud, sest pudel laual oli täiesti kuivale jäänud.
“Kui vana sa oled?” uuris kunagine kaanetüdruk üsna pehme keelega. “Seisab sul igatahes hästi oma vanuse kohta.”
Võtsin seda komplimendina. Kui “Kroonika” ei valetanud, siis oli Kätriin minust kaks aastat noorem. Küllap tema arvates üle viiekümnesed mehed olidki juba täiesti kasutuskõlbmatud. Ajasin vaikides püksid jalga. Oli arusaadav, et mingit unejuttu ma siia lugema ei jää. Astusin sammukese diivani poole, et siivsalt hüvasti jätta, kuid naine tõstis resoluutselt käe:
“Ei-ei, mine lihtsalt minema. Mul oli täna korralikku keppi vaja, aga mingit musi-kalli värki ma sinuga ei soovi.”
Mõtles hetke ning lisas kiusakalt itsitades:
“Ja ehitada pole mulle ka midagi vaja!”
Seepeale polnud mul enam muid variante, kui viisakalt taanduda. Ju ma ikka vist kena õhtut või midagi soovisin, aga lahkusin tagasi vaatamata ja uksega prõmmimata. Autosse ronides heitsin pilgu akende poole, sest Paldiski kuum kallim oli mu ära hellitanud aknalt järelelehvitamisega, aga kus sa sellega – kõik tuled olid kustutatud ja kui valge Mersu poleks oma kohal seisnud, oleks võinud arvata, et kodus pole kedagi ning eelnenud tunnid olid halb uni. Liugvärav avanes seespoolt lähenedes õnneks automaatselt ja kodu polnud kaugel.
Kodus istusin ümmarguse köögilaua taga, krõpsasin ühe õlle lahti ning uunis lasanje soojenemist oodates mõtlesin, et kuidas mul ikka niimoodi juhtub.
“Olgu see viimane kord!” ähvardasin näpuga viibutades oma varju. Mu meelest too irvitas.
Teksti illustreerival pildil saab aimu minu tavapärasest käitumisest lähedase kalmul. Viin lilled ning pudeli - järgmisel korral on pudel salapärasel kombel tühjenenud ning lilled närtsinud...
10 comments:
Misse tädide ja eatute keskealiste prouade suurim vahe on? Väike välimääraja (võib muidugi ka sisemääraja)?
See küsimus on mul ammu meeltes mõlkunud, sestap korraldan sügisel vabas vormis arutelu. Teretulnud on eelretsenseeritud küsimused ning märkused. Alkouimas esitatud sõim aktsepteeritav!
Issand, ma korraks arvasin, et päriselt ...:-). Oleksin juba tahtnud naisi pakkuma hakata, et kes ta siis oli. Aga kas poleks võimalik veidi lugupidavamalt naisterahvaid nimetada? Sest ei tädi ega keskealine eatu proua pole kumbki eriti lugupidav. Kuidagi objektistav ja keskealise eatu meesisiku (kellel muidugi seisab nagu tala) suhtes teataval määral alamale positsioonile paigutuv. Kuigi ma muidugi mõistan, et need lood on just sellesama mehepoja märg või siis et mittemärg unistus ... ja üleüldist maailma solvumisvalmidust arvestades palun minu kommentarai suhtuda teatava soolateraga.
Ma siin vaikselt unistan, et Pilleke tõlgib kõik mu kaaned pooltesse Euroopa enimloetud keeltesse, sestap võtan tähelepanekuid eriti tõsiselt!:)
Aga loomulikult on kontekstist väljarebitud peatükke keeruline mõista, samas on igal autoril ilmselt mingi osa tegelastesse (mitte üksnes minategelase rolli) sisse kirjutatud. Tolle Kätriini prototüüp on tõesti tegelikult olemas ning mingil veidral moel (ei-ei, mitte "sellel" moel) ma teda isegi tundsin:D
A kui see oleka juhtunud päriselt, sa oleksid läinud kohvi-koogi-veinile?
SG - eile küllap vist, täna kindlasti mitte:)
Tõelise raevunud eesti mehena teatan, et see lugu ei kõlba Sulevi saba allagi.
Esimene pettumus tabas mind autode kirjelduste juures. Aasta, kW, kytus, käigukast? Kuidas oli linnas kiirendada, mitu pemmijõmmi selja taha jäi? Salong lõhnas, raadio töötas? Tundeid tekkis? Miks nii vähe?
Tutvumise kirjeldus oleks pidand 3x lyhem olema. Selge, et kuival olnud [lesk] sobivale kallimakandidaadile kiirelt reageeris ja edukalt õngitses, edasi, edasi!
Diivanistseen pani kukalt kratsima. Keskealiste vanameeste ja vanamuttide jaoks on juba meeldivad detailid olulised, ka 20- sekundilist pano tuleb ilmekalt ja mahlade järele lõhnavalt kirjeldada! Sest selleta on lõpustseen "otsustasin piinlikust olukorrast ruttu lahkuda" ainus asi, mis lugejale meelde jääb. Et kas see oli seda väärt?
Ilukirjandusliku naljaloo infoväärtuse ja pyhapäeva hommikul perele ettelugemiseks sobivuse kohta ei arva ma midagi. :)
Armas Ann - sinu konstruktiivne kriitika teeb mulle alati pai! :)
"Proua" sisaldab rohkem naistele ettenähtud rolliosade jäänuseid kui "tädi", mis võib olla ka täiesti ilma inimnäota, rullikeeratud kaltsuvaiba kujuline eluvorm.
Mis "tädil" viga on? Ons vaja's ausat sõna niimoodi demoniseerida? Tädi Polly näiteks! Make "tädi" great again!
Post a Comment