See oli enesetunde küsimus. Raha lihtsalt pidi leidma. Peale kolmandat kursust olin Emmaste EÜE-s meister, kolme kuu palk 1500 rubla. Minuga samadel tellingutel kõõlunud algajast müürsepast abikaasale sellist palka ma vormistada ei tihanud, sai pisut alla tuhande. Seda oli palju, aga auto ostuks ikka vähe. Minu naise isa olla olnud raskel klikiajal diplomaatilisel tööl, mille eest sai humaanse nõukogude võimu poolt tasuta reisi imeilusale Siberimaale. Õnneks kaevasid nad minu toonase ämmaga enne reisi plekkpurgitäie rohelisi rahasid kartulimaale, mille me minu esimese abikaasaga tema ema targal juhendamisel välja kaevasime. Ega siis ju valuutavahetuspunkte polnud:) Oli aga hea klassivend, kes juhtumisi merd sõitis ning rohelised rahad kapitalimaal teksapükste vastu vahetas. Kuidas ta nende kümne paari pükstega raudse eesriide vahelt sovjetimaale tagasi naases, pole öeldud. Igatahes püksipaarid läksid tipi vanas peahoones õppinud majandusteaduste tudengitele nagu....soojad püksid:D Nii kogutud rublahunnikule lisasin kooli kõrvalt projekteerimisinstituudis töötamise eest saadud mõnisada lisaks ning peale Lasnamäe autoturul koos isaga ringivaatamist olin peatselt tumesinise Moskvitši omanik:) Isegi numbrit mäletan - 43-35 EAŠ
Töölesuunamise sain nii soliidse, et patt oli Mossega ringi kimada. Kuulasin vanemate kolleegide juttu, et Žiguli vajas kanali peal järeleaitamist üksnes kord kuus, aga mina oma sinilinnuga käisin isa garaažis käsi õliseks tegemas kord nädalas, mõni nädal ka mitu korda. Selge see, et peab automüügiplatse kammima. Kollane 011 oli just see, mida olin otsinud. Küljekarbis oli küll auk, aga selle keevitas meie osakonna vana keevitaja Konstantin niimoodi umbseks, et polnud märgatagi. Kollasega sõitsin mitu aastat, siis vahetasin helehalli vastu, ikka 011 Mõne aasta pärast sain "ametiauto" - "Niva" oli minu paremuselt teine nõukaauto. Aastakse liiklesin veel töö-"Volgaga," ka ei ütle paha sõna.
Elu muutus ilusamaks, rublavood tikkusid ojakesest jõeks muutuma - tekkis himu kasutada dekadentsliku lääne toodangut. Esimene oli "Fiat," aga selle müüja oli suli ning ostja loll. Autoke kestis napid pool aastat, siis müüsin vanaraua hinna eest maha.
Edasi tulid juba krooni-autod, siis euro-autod, aga see on juba igav jutt.
Lugesin näppudel kokku - tuli puudu, lisasin ühe jala varbad - ikka vähe. Kahe käe ja kahe jalaga sain hakkama. Kokku olen ära pidanud 17 autot.
5 comments:
Meil oli sapakas esimene auto. Üks memm külas loteriiga võitis, aga ta oli pigem rahast huvitatud. Nii see auto meile tuli.
Kas kena muhk või seebikarp?:)
kõigest seebikarp....
Ma siis puhta pursui, esimene auto oli Volvo, teine Audi (mõlemad vaid nõks üle 10 aasta vanad ja seega võileivahinnaga kõdunevas Lääne-Euroopas, aga teenisid mind ilusti) Edasi tuli peale Euroopa nii Jaapani, USA kui Korea masinaid - ainult vene toodangut pole kunagi omanud.
Ei noh, oled sa vast vinge vend - esimene auto ja kohe Volvo! Ma sain oma Volvo alles 50+ :)
Post a Comment