Sõber Sami

Mul on sõber Sami. Niimoodi natuke virtuaalselt. Loen ta üllitisi ja mõtlen, et ise kirjutaks ehk kah midagi taolist. Võib-olla isegi avameelsemalt ja loetavamalt. Kirjutaks sõpradest soomlastest. Mulle soomlased meeldivad. Neil on palju huvitavaid lähenemisi asjadele. Vabameelsed on nad kah. Hiljuti kimasin sügaval Soomemaal mööda rohelusse uppuvast hotellihoonest, mille ees lehvisid värvilised lipud ja katusel säras kiri "Hotelli Pihkuri". No miks ka mitte, täitsa põnevusega ootasin, et kuskil järgmise kurvi tagant säraks tulikiri "Ravintola Runkkari". Siis olid teeveeres lehmad. Kenad punased lehmad, aga selga oli usin soome talupoeg pannud lehmadele mingi rinnahoidja-taolised rihmad. Need käisid üle selja ja udarate alt läbi. Äkki ongi mingi põhjamaine mood? Et lehmale rinnahoidja ja kui veel lauta aetakse, tõmmatakse loomale ka seelik selga ja tanu pähe ja....Uih, ma edasi parem ei mõtle. On ikka talupojad! Kui eelmisel sajandil nn. kodustatud soomlase juures külas käisin, viis ta mind enda mökki Ahvenamaa pärapõrgus. Mobiilne oli sel ajal vaid president Meri ja kui ma tahtsin koju helistada, oli tõeliseks imestamisväärsuseks viimasel rannakaljul seisev telefoniautomaat, kust võis ilma Moskva keskjaamata helistada ka näiteks Benini saartele. Isegi koodinumber oli olemas. Minul seal kedagi tuttavat ei elanud ja seepärast helistasin koju Eestisse. Sõber soomlane oli enne hoolitsevalt küsinud (hoolitsevaks oli teda muutnud kahepeale manustatud pudel "Viru Kanget"), kas mul ikka münte on ja toppinud mulle taskusse peotäie markasid. Palju seal oli, ausõna ei mäleta. Ehk kümme marka. Kulutasin kõnele nendest umbes pooled ja kui helistamast tulin, küsis sõber soomlane, et kas sul markasid alles ka jäi. Hoidsin paremat kätt kramplikult taskus ümber müntide ja vastasin kindlal ja selgel häälel, et ei ainumast. Vaat nii me elame - mitte tões ja õiguses, vaid vales ja valskuses! Aga alukaid vahetan ma ikka keskmisest eestlasest sagedamini. Mitte kord aastas, nagu arvab mu virtuaalsõber Sami.