Head uut aa

Armand sulges korralikult välisukse ja trampis esikumatil jalgu lumepurust puhtamaks. Siis trampis korra veel, ikkagi uue aasta esimene trampimine! Jalgade tuhmid mütsatused panid vere keema ja lisaks trampimisele vehkis mees nüüd ka kurjakuulutavalt kätega, justkui mesilinde peletades. See tõi talle omakorda meelde koledaid mälestusi igasuguste lendavate asjadega ja nii trampis ta jalgu järjest süveneva vihaga.
Algas ju kõik kenasti - ta oli kõvasti vaeva näinud, et näärilaud oleks lookas, aga ei mingeid rasvaseid pekikäntsakaid ega verivorste - ainult pardirind ja hanemaks, natuke ka porganditega segatud hapukapsast ja muidugi Moet et Chandon jahedas hõbenõus, milles omakorda laagerdus ka meie oma raha, üheeurone münt. Et uuel aastal vaesust tundma ei peaks. Naiss!
Aaza-Lea tuli täpselt, oli küll pidanud kaua bussi ootama, aga see oli ka mõistetav - ikkagi vana-aasta graafik. Armand aitas tal galantselt kasuka seljast ja peegli ette juukseid kohendama jäänud naist selja tagant emmates kohmas kohmetult:
"Sa oled mul nii kena!"
Aaza-Lea talvetuulest õhetavad palged muutusid veel punakamaks ja ümber pööranult liibusid ta tütarlapselikult kikkis rinnad vastu Armandi kõhtu ning parkunud huultega mehesuu sai jaheda musu. Enne pidulauda istumist teleka ees punaveini limpsides libises Armandi ärevil pilk ikka ja jälle sõbranna karupüksistatud sihvakatele säärtele - vähe on selles vanuses naisi, kes riskivad talveõhtusse startida kärtspunaste muhumustriliste liibuvate sukkpükstega. Aga Aaza-Lea figuuri ja kurejalakestega võis! Armand oli selles TÄIESTI veendunud. Tasapisi heietas mees nimelt mõtet kardinaalseks elupöördeks. Miks ei võiks kaks üksikut hinge ühte heita ja seda just kaunil nääriööl?! Isegi mingi kõnekese oli ta higistades ja grammatika kallal vaeveldes valmis kribanud. Kuigi tavaliselt piirdus Armand ka pühade puhul üksnes mulliveega, siis täna oli ta enne naise tulekut ärevust maandanud tibakese armeenia brändiga ja võtnud lonksukese jahedat viinakestki. Nüüd, diivanil veini timmides, ärkas ta ehmatusega sekundilisest tukust ja piidles ärevalt naiskaaslast - ei, vist ei märganud, oli teine ametis Normanni tolategemise vahtimisega. Aega polnud enam palju, varsti pidi lauda istuma. Armandil süda puperdas sees, Aaza-Lea ümaral õlal puhkav töömehekäsi higistas märgatavalt. Viisakalt vabandussõnu pomisedes tõusis Armand ja ronis toimekalt teisele korrale - seal vetsus võis vabamalt soristada, kusse häbi ots, kui Aaza-Lea teda toimetamas kuuleks. Vetsus käidud, viisid jalad mehe kui iseenesest baarikapi juurde ja kuna ühest lonksust tundus väheks jäävat, võttis mees mitu.
Laua oli mees katnud kööki, talle ei meeldinud elutoas süües telekat passida. Mis see köögiski häda süüa, eksole! Küünlad põlesid, inglikellad kõlisesid küünlakuuma toimel ja vanapaar näkitses viisakalt linnutoidu kallal. Veinipudel sai peaaegu kohe tühjaks, aga ka teine oli ikka käepärast. Armandil pea sumises, toit ei löönud sedapuhku mitte kuidagi pead klaarimaks, pigem vastupidi. Kuude kaupa karskust pidanud mulliveemees arvas, et ega südamedaamile muidu etlema pääse, kui peab korra veel julgust võtma.
"Lähme aga tuppa tagasi, pea need Kremli kelladki ei löö!" ütles Armand muhedalt ja viisakalt naist küünarnukist diivani poole manööverdades tundis ehmatusega, et tegelikult oleks hoopis temal toetust vaja.
"Ma korra.....veel," kohmas Armand ja ettevaatlikult samme seades tudises tepist üles. Trepimademel pöördunult, nägi ta kuidas Aaza-Lea pilk ei olnud just kõige sõbralikum mehe liikumist seirates.
Kahe kiire sammuga oli ta taas baarikapi juures ja vaikselt, et klõnksatused ei reedaks, kummutas paar punnsuutäit rosinajooki. Võttis küll surisema, aga andis kuraasi juurde.
"Mida asja," mõtles mees, "ma ennegi naisel olnud, teeme selle ära nigu tirtsti!" Miskipärast oleks tahtnud laulda. Aga mitte midagi harrast, häälepaeltel plõnnis üks hoopis hoogsam lugu.
"Mäekõrgune on õnne tipp..." üürgas Armand trepist alla libisedes. Esimesele korusele sai niimoodi tavapärasest kõndimisest märksa kiiremini.
"Ole kuss!" sisistas sõbranna, a mõne minuti pärast juba loodetavasti elukaaslane pahaselt. "Presidendi kõne algab kohe!"
Armand proovis enda vedelat keha Aaza-Lea kõrvale ja natuke isegi peale sättida, aga naine libises osavalt kõrvale.
"Ma olen Baruto," mõtles Armand ja üritas sõbrannat vööst haarates vaibale heita.
"Sel turniiril on aina kaotused," resümeeris Armand kaks minutit hiljem Aaza-Leale tema hinnalist kasukat selga aidates. Viimase katse täielikust hävingust pääseda tegi mees veel aiaväraval kõõludes:
"Tule, Musike, hakkame koos elama!" hõikas ta kaugenevatele kurejalgadele ja naaritsale järele. "Ma hoian sind kui lillekest"
"Ja väetan ka," tuletas põies pakitsev alkohol end meelde.
Kui rahvas tänavatele valgus ja shampanjapudelid paukudes avanesid, oli Armandi soe ja kollane soov juba kenasti lumehange märgistamas: HEAD UUT AA

Illustratsioonil Armand koos sõpradega Veski tualettruumis kalligraafilist pisskirja harjutamas