Täna oli pidupäev. Armand tellis oma kindla taksi järgi suure kruusi piimaga kohvi, sooja ja krõbeda viineripiruka ning muidugi pumpernikli ega unustanud samas kohvikuneiule ilusat naistepäeva soovimast. Ikkagi vana kooli mees! Või vähemasti meeldis Armandile endast nõnda mõelda. Viis aga ostetu lauda, võttis ajalehenagist lugemiskepi otsa aheldatud värske "Ekspressi" ja jäi siis kõhklevalt leti ette seisma. Misseals ikka, täna võib, arvas mees ja pelglikult üle õla kiigates esitas letineiule veel ühe tellimuse. Nii tekkiski suure kohvikruusi kõrvale matsakas brändiklaas, põhjal värelemas ebaproportsionaalselt tilluke rosinaviha-tilgake. Veel koukis Armand taskust suureekraanilise "Samsungi" telefoni ja sättis ninale lugemisprillid. Igaks juhuks vajutas ka ekraani helendama, et ega mõnda kõnet pole mööda lasknud. Nagu mulle kümneid ja kümneid kõnesid päevas tuleks, pahandas ta seepeale iseendaga ja krabistas ajalehega. Kohv auras, viineripirukas oli soe ja pumpernikkel tundus krõbe - elu nigu lill! Armand toetas selja vastu sooja ahjukahhelit ja tassist lonksates lasi pilgu napis kohvikuruumis uitama. Paar lauda edasi, akna all, istusid kaks mutti ja rääkisid valjul häälel kellegi kolmanda vähjahaigusest. Seda juttu ei tahtnud Armand kohe mitte kuulata. Kõrval, ka aknaaluses lauas, istus viks vanamees, korralikult viigitud püksid ja hoolega viksitud talvesaapad jalas. Kunagi ammustel aegadel oli Armandi naise armuke, kellega mees juhuslikult Laari mendis kohtunud oli, möllinud tema naisele, et sinu mehe löntis ja olematute viikidega pükse ei kannaks ta ise ka mitte sõnnikuviskamisel. Miskipärast jäi see Armandile meelde ja kui saabus selline aeg, et ilma viikideta pükstega võis käia nii kinos kui teatris, pulmas ja matusel, tööl ning puhkehetkel, siis Armand eelistas igal juhul, ka koduseinte vahel, käia viigipükstega.
Peatselt saabus viksile vanamehel toetust kahe sama viksi taadi näol ja vinks-vonks ätid nagu nad olid, tellisidki nemadki klaasikese kangemat. Armandil oli pokaali põhjas vaid tilgake, kruuski hakkas kohvist tühjaks saama, aga pumpernikkel oli veel krõbistamata. Kõrvallauas käis elav keskustelu:
"Ma käisin oma naisega teatris!" teatas esimene taat.
"Mind vedas moor Raekotta kontserdile," kehkles teine.
"Aga me Lainega käisime orhideede näitusel!" tunnistas kolmas häbelikult.
Siis nad vaikisid sügavmõtteliselt, tuiutasid aknast räpatand lumehangi vaadata, kuni esimene tõdes: "Mehed muutuvad vananedes kannatlikumaks naiste veidruste suhtes."
"Jah," nõustus teine.
"Ealised iseärasused," arvas kolmas, mispeale vaadati jälle kaua ning kannatlikult aknast välja.
"Tõsi, mis tõsi," muigas ka Armand vuntsi, krabas laualt oma "Samsungi" ja kannatlikult nuppe muljudes asus numbrit valima. Aaza-Lea numbrit muidugi.
Pildil kolm kõbusat taati "Kohvis ja Klähvis" Keskmine käis orhideede näitusel.
3 comments:
"Kunagi ammustel aegadel oli Armandi naise armuke, kellega mees juhuslikult Laari mendis kohtunud oli, möllinud tema naisele, et sinu mehe löntis ja olematute viikidega pükse ei kannaks ta ise ka mitte sõnnikuviskamisel."
Lugesin mitu korda läbi ja ei saanud ikka aru. Loll, noh.
1. Ma ei mäleta eelnevatest osadest üldse, kes oli Armandi naine ja mis temaga juhtus.
2. Antud lõigus on palju (liiga palju) tegelasi ja suhteid, raske orienteeruda.
Aga muidu on hea meel, et Armand ikka elus ja suhted Aza-Leagagi pole ära kuivanud.
Loodetavasti sai ta inspiratsiooni ja viib A-L vähemasti loomaaeda.
Õppida, õppida, õppida - ütles Nõukogude riigi rajaja Vl. Uljanov-Lenin.
Teenime olevikus, kulutame tulevikus, minevikku me ei mäleta -kuulutas Eesti riigil õnnetooja And. Ansip.
Aga rahavoogudega on nagu meesterahval naistega - nii palju kui võimalik ja nii vähe kui vajalik, teadis dr. Rammul, tuntud seksuoloog.
Seega, hea Helle, õppida nii elust kui inimestelt on meil mõlemil palju!
Ega ma muud ei oskagi lisada, kui et "mida õppind noores eas, seisab eluaeg sul peas."
Post a Comment