Valed numbrid

  
  Armand istus koikul ja mudis oma muhkuläinud pead. Muhu otsast jäi sõrmele isegi midagi
märga ja punast. A kesse käskis öösel rabeledes püsti karata, mis sest, et piinav vetsukas peale
ajas! Ega laeva kajut pole kodune diivan, millel võid kasvõi tiritamme kasvatada, ikka lakke
ei ulatu! Lagi oli ka kajutis piisavalt kõrge, aga ülemise koiku serv kahetsusväärselt madalal.
     Kui Armand viimase töökoha juubelipeole kutsuti ja seal talle kui teenelisele endisele
laevareisi kinkekaart pihku suruti, oli ta esmalt isegi nördinud - noored poisid firma eesotsas
oleks võinud vanale mehele pigem Säästuka toidukorvi kinkida! Aga kui hiljem kodus, juba
rahulikult kaarti veerides selgus, et kaart oli kahele, hüppas mehe süda rõõmust - polnud
kahtlustki, kellega ta toreda päeva ja kahtlemata veel toredamad kaks ööd veedab. Aaza-Lea
nüüd väga ei rõõmustanudki - kass jääb üksi koju pahandust tegema, sõbranna sünnipäeval
käimata, kududa-heegeldada oleks ka tahtnud. Armand pidi kogu oma veenmisjõu mängu
panema, et südamedaami merele saada.
     Nii nad läksidki piki külma toru laeva poole - Aaza-Lea kõps-kõps ees ja Armand naise
ratastega kohvrit vedades kõrinal sabas. Eks naine oli juhendeid ka jaganud - et olgu
tantsukingad mehel jalas ja pintsak seljas! Ööklubi ja sõubaar ja mis kõik veel. Seljakotti
sokutas Armand ka pudeli korralikku konjakit ja kümme aastat vana meestelõhna, mis
hoolimata ealistest iseärasustest tuletas ikkagi meelde kümme aastat nooremat ja märksa
krapsakamat Armandit.
     Laeva otste andmist vaatasid nad oma A-klassi kajuti aknast. Aken meeldis Aaza-Leale.
Isegi käe pani mehe kaelale, kui nad kahekesi lauakese kohale kummardunult möödalibisevat
kaid vahtisid. Armand tahtis kohe ka konjaki lahti korkida, kuid naine sundis teda pintsakut
ja pidukingi kängitsema, et uhke reisilaeva melust täiega osa saada. Infoletis meelitati
möödajalutajaid loosipiletitega. Armand tõelise kavalerina ostis muidugi kaks ja poetas
paberitükikesed portmonee vahele. Ahtribaar oli veel tühi, baarimees sekeldas asjalikult leti
taga, kõhvitses pead ja puhastas niigi säravpuhtaid klaase. Armand kiikas joogikaarti vaadata
ja täitsa ehmatas - olid seal vast numbrid jookidel küljes! Ehmatust tuligi leevendada kohvi
ja konjaki komplektiga, sõbranna valis endale mingi sinist värvi kokteili. Tasapisi valgus
publikumi juurde ja kuraasi kasvatas ka margikonjak.
     "Nüüd on käes aeg öelda välja õiged numbrid," ütles Armand vaimukalt. Aaza-Lea
vaatas kahtlevalt mehele otsa, kuid suuremat vastu punnimata ajas end oma peenikestele
jalgadele ja paarike suundus ruletilaua veerele. Mängijaid oli vaid üks, seegi vist rootslane
- muudkui ladus žetoone numbrite peale ja roobitses pärast kokku. Midagi sealt tuli.
Tähtsal ilmel selgitas Armand naisele laua jaotust ja selgitas ka võiduvõimalusi. Aaza-Lea
tundus umbusklik. Seda hajutamaks, kraamis mees rahakotist välja paar kolme krooniga
sajanumbrilist rahatähte ja lisas ehmunud sõbrannale üleolevalt selgituseks, et see on ju vaid
paarkümmend eurot. "Raha jäetakse lauale," selgitas krupjee muigvel sui. Armand hakkas erutunult ähkima ja vilksas Aaza-Lea poole vaadata. Naine tundus tema protseduurilist fopaad mitte märkavat.
"Ütle nüüd õiged numbrid!" ärgitas mees. Kuulike juba tiirles ja kuna naine veel suud
maigutas, ladus Armand kähku plastkettad suvalistele numbritele.
     "Ma tahtsin öelda hoopis teised numbrid," teatas Aaza-Lea huuli torutades, kui vanapaar taas
lauas istus. Muidugi ei hakanud Armand selgitama, et tema numbrid said laotud vaid sekund
enne krupjee keelavat käeliigutust. Mis siin ikka nutta, arvas mees ja käis korra veel baarileti
ääres. Sõbranna jõi nüüd vaid mahla. Laval seadis end sisse kitarristide ansambel. Hakatuseks
kõlasid mahedad bossanova rütmid, aga kui järg jõudis vana hea rumbani, oli Armandil
ka teine konjakiklaas tühjaks saanud ja uljalt naisele peaga nikutanud, juhatas ta viisakalt
küünarnukist toetades südamedaami parketile.
     "Me oleme ainukesed eestlased," sosistas mees kokkutantsu ajal naisele kõrva. Nii oligi -
mõned välismaa paarikesed, kari välismaiselt kriiskavaid ja parketil sobimatult ringitraavivaid
pägalikke ning üks stoiliselt teineteist kallistav välismaalastest teismeliste paarike, kus polnud
kerge eristada kumbagi sugu. Ja oligi kõik. Isegi bänd laulis välismaa keeles. Armandi suur
süda tahtis hellusest ja uhkusest lõhkeda - Aaza-Lea oli leebus ise, sulnis naeratus huulil,
õõtsus ta mehest kord kaugemale, kord lähemale. Ainult kingad pigistasid. Kuna eelmisest
sajandist pärinevad tantsukingad olid mehel kapis seistes krimpsu tõmbunud ega mahtunud
enam mehelikult pahkliku jala otsa, oli Armand sunnitud enne reisi veel ühe ootamatu
väljamineku tegema.
     "Vale numbri ostsin," vilksas mõte mehe peas, kui muusika lõppes ja ta naise sabas oma laua
poole liipas. Õnneks läks ansambel vaheajale ja Armandil oli taas asja baarileti äärde.
Keskööl loositi auhindu. Reis kahele, konjakit ja viskit, mingi mängukarud ja muidu nänni.
Aaza-Lea elas loosimisele õhinal kaasa ja kui viimane ese oli loositud, kärtsutas loosipiletid
kokku.
     "Ei vea meil numbritega," ohkas kena proua. "A see-eest veab kindlasti armurindel!" tähendas Armand ja pool pudelit konjakit kõrvade vahel loksumas, sammus mees naise ahast käekest õrnalt oma suures peos muljudes kajuti poole. Õhtu tõotas meeldivalt lõppeda!
     Mees istus koiku serval ja vaatas hellalt nohinal unedemaal viibivat naist. Muhk enam ei
pakitsenud ja ka verejooks tundus sumbunud olevat. Kui reisikaaslased kajutisse jõudsid, ei andnud naise kehakeel mitte kuidagi märku mitte mingistki lähedusest, ei olnud, ei saabuvast. Vahetanud välkkiirelt vannitoas pidukleidi punase öösärgi vastu, puges Aaza-Lea oma koikule ja head ööd soovinult kustutas ka lugemistule. Ainult selga ei pööranud, pikutas selili, silmad tiidsalt kinni. Armandil polnud muud teha, kui naise eeskuju järgida, ainult öösärki tal polnud. Mees armastas paljalt magada. "Head ööd," pobises Armand tuld kustutades ja jäi illuminaatorist paistvas tontlikus hämus avasilmi meenutama möödunud õhtut. Õhtu oli olnud ju igati viks, aga mis siis nüüd? Oma
tehtud ja tegemata pahategusid meenutades tuli mehele tukk peale.
      "Sa magad kõik ilusa maha," ütles tuttav hääl Armandi karvasesse kõrva. Kui suigatanud
mees silmad avas, nägi ta Aaza-Lea öises valguses tontlikult sinakasvalget nägu ja tundis oma
karvasel rinnal nii tuttavaid ja helli sõrmi siblimas. Kõik oli jälle ilus - koiku polnudki väga
kitsas, naine oli kuum ja tuttav, häid sõnu sai kuulda kogu eelmise kvartali eest ja ka ette.
Pärast tegi Armand ise ettepaneku, et arvestades homset pikka päeva maailmalinnas, oleks
õigem eraldi vooditesse naasta.
     Kas tormisest armuööst või tormisest merest, igatahes mingi painaja mehel kallal käis
ja nii istuski ta keset hommikuööd koiku serval ning püüdis käekella ja telefonikella
sünkroniseerida. No ei tulnud mehele meelde, kuhupoole peab neid numbreid liigutama. Äkki telefonil olidki juba õiged numbrid? Eks hommikul paista, loobus mees. Teki alla pugenud, otsustas ta, et oma passist sünniaastat ta enam ei vaata. Seal on täitsa valed numbrid!

   Pildil tantsupidu laeval. Armand kaaslasega taga paremal. Ka purjakil soomlased on pildile jäänud, sorry!