Rüüpasin köögis hommikukohvi, silmitsesin hellalt madala püramiidi taolisel alusel rahvusvärvides laualippu, mille pööningul saepuru alt olin välja kaevanud ja meenutasin aastat 1988, kui toonase väikeettevõtte innovaatilisel juhil minu isikus tuli pähe Lauluväljakul toimuva massiürituse tarbeks (loomulikult omakasu eesmärgil) hulgi rahvusvärvides lippe toota. Ma tõesti ei saa aru, miks mina oma nime ordenisaajate nimistust ei leidnud!? Oleksin isegi viienda järguga leppinud! Värbasime hotell "Olümpia" kunstniku (Riin nimeks - tervitused!), varustaja hankis restide viisi siidi ja tootmine algas. Valmistasime nii laua - kui normaalmõõdus lippe, puhas käsitöö oli. Seesama ehtsast siidist käsitöölipp lehvib mul ka praegugi Arturi nina ees.
Mul on hea meel elada OMA riigis. Elagu Eesti!
Pildil meie väikeettevõtte õmblustsehh aastal 1988
2 comments:
Ka mul on heameel elada OMA riigis, kus siis veel!
Kaunist sünnipäeva!
Uut lippu mul vist enam osta pole vaja, sest seda kasutatakse suht harva ja olemasolev peab minu eluea vastu. Aga neid lipuvärvides vimpleid masti otsa läheb küll nagu leiba, vaevu peab aasta vastu ja maksis viimati 34 euri tükk. Võiksid kaaluda, kas mitte neid taas õmblema hakata, kui suudad odavamat hinda pakkuda. Ja miks mitte ette võtta kanga ülejääkidest nende sini-must-valgete rosettide tootmist, mis 27.märtsil Trivimi Velliste soovitusel kõik rinnas kannavad. Jõuad ju küll firma uuesti käima lükata :D
Post a Comment