Poeg läks kaitseväkke, vile suul ja naeratus näol. Eks ma reservohvitserina üritasin talle üht-.teist eluks vajalikku nimetada, aga ega ta kuulanud! Veel autos kordasin üle, et noore-ajal on su voodi alati halvasti tehtud ja relv alati puhastamata. No nii oligi, esimesed muljed on küll reipad, aga just see kumabki läbi, et noorte distsiplineerimine ja ühte mõõtu viilimine käib täie hooga:)
Teise nädala lõpuks olid kaasavõetud varud ammendatud ja reamees palus üht-teist lisaks hankida. Seda olin ma muidugi kuulnud, et kaitsevärvi T-särke on hooajal raske saada - pidin kolm kaubakat läbi jooksma. Muu nänniga oli lihtsam ja nii ma väeosa värava taga kella andsingi, kilekott näpus.
Annan aga kella ja ei midagi. Piilun aknast sisse - suur tühi tuba. Annan veel kella, mille peale kuskil pea kohal hakkas prigisema valjuhääldi, et astugu ma aga sisse, uks ju puha lahti! Ukse taga avar tühi ruum, seina ääres reas toolid. Vaatan vasakule, seal samasugune ruum, kah toolidega. Astun areldi edasi, kui juba tuttav hääl pisut kärsitumalt seletab, et kuhu ma lähen, andku aga dokument. Vaatan ringi ja siis saan alles aru, et vasak sein on hoopis parempoolse peegelpilt ja selle peegli taga istub kärsitu hääl. Peegli sees oli ka sahtli moodi värk, pistsin sinna oma ID. Pisku aja pärast astus läbi peegli habemetutiga allohvitser, kes võtttis mu käest kilekotikese noorsõdurile ja lubas mul lahkuda:)
Eile noorsõdur helistas ja oli saadetisega rahul. Esmaspäeval juba eksam määrustiku peale. No küll peatselt paelad peale saab!
Pildil grupp noorsõdureid puhkehetkel. Poeg on selgelt äratuntav!
No comments:
Post a Comment