Isadepäevase traditsiooni kohaselt suunasin pärijad teatrisse - Draama väikeses saalis "Kõik on täis". Kuigi ise olin seda mõned aastad tagasi näinud, oli ka taaskasutus täiesti broo. Vanemal pärijal oli pärija-pärija lasteaias mardipäev ühendatud isadepäeva-üritusega ja ta jõudis napilt-napilt, keel ripakil vesti peal.
Teplenkov rähkles mitme eest, sõna otseses mõttes. Ainuke jama oli kas diktsiooni või saali akustikaga - eelviimases reas läks pea pool tekstist kaduma. Erinevalt nii mõnestki kultuuriüritusest muutus etendus lõpu eel tempokamaks ja huvitavamaks, mistõttu lõpp saabus äkki. Nagu lõpud ikka.
Konjakipiisakese käristas sel korral välja noorem, aga maitses ikka nagu vana:D
Pildil kergitab alkoholivaba õlle purki pärija-pärija. Loomulikult isa ja vanaisade terviseks.
1 comment:
Uhke ja südamlik! Tore, kui on traditsioonid.
Post a Comment