Kerge nohu

Teatris istus Lendav Konn,
mõtles, miks küll külm tal on
Aga külm on sellepärast
Kampsik unus seljast ära

Kaks märksõna eilsest õhtust - jahe teatrielamus ja Moldova XO. Polnud sellisest brändist kuulnud, rääkimata mekkimisest, aga mahe ja maitsev oli. Suveteater noorelt Baskinilt "Preili Julie" Kõue mõisas oli tegelikult igatepidi elamus. Alates mõisast, kuhu ma varem polnud sattunud, romantiliselt
kurvikast koduteest ja muidugi etendus ise. Arvestades aega, mil näidend kirjutatud oli (kusjuures Strindbergi ähvardati nilbe ja ennekuulmatu süžee tõttu nii alt kui ülalt, mõnes riigis sekkus koguni tsensor), tuleb tunnistada, et kirjanik oli mõneti ajast ees, samas naiste alavääristamine, nende
alama sordi inimeseks pidamine on tema paljudes teostes sees ja see viitab isiklikele negatiivsetele kogemustele, võimalik, et ka keerulisele lapsepõlvele - ei tunne Strindbergi elu nii hästi, et täpsemalt analüüsida. Etendus oli ühevaatuseline, suhteliselt kokkusurutud, aga samas sügavaid elamusi pakkuv. Poolteise tunni sisse oli kuhjatud kiim, kirg ja armastus, külapööbli seksimängud jaaniööl, alam-ja ülemklassi erinevused, teenijaloomuse  lihtsad sirged ja lauged kurvid (pesunaine Kristin).
Näitlejaid plaksutati kordi tagasi, aga minul oli selleks ajaks juba nii külm, et soovisin vaid vanu konte liikuma saada. Ise olin loll. Täna on kerge nohu.

Nagu lisatud pildilt näha, oli publikuhuvi meeletu.