Tahtsin Ferrarit, sain Fiati

 

 Nii kaebles Diego Armando Maradona temast kokkumiksitud portreefilmis Napoli meeskonna managmendi kitsiduse üle. Dokumentaalkaadritel põhinev film algab paari lapsepõlvefotoga, näha saab tundmatu agulipoisi kasvamist linna-ja klubimeeskonda, kiirelt liigutakse üle ebaõnnestunud Barca-perioodist ja keskendutakse peamiselt Napoli meeskonna perioodile, mil suures osas peaosalise turvil saavutati mitu Serie A meistritiitlit, ka UEFA karikas ning lisaks veel 1986.aastalArgentiina meeskonnas MM-tiitel, mille võitmisel olulist osa mängis Maradona imeline käsi. Põgusalt puudutatakse Diego naissuhteid, pisut enam keskendutakse narkosõltuvusele ning suhetele Napoli allilmaga. Filmi lõpp on kurb - vaevu liikuda jaksav kunagine miljonite iidol üritab jalgpalliplatsil end asjakohaselt liigutada.
   Sic transit gloria mundi.
   Aga enne kino kasutasin puhkust ja Mack´i nimelises BBQ söögikohas manustasin lisaks pärastlõunasele aperitiivile ka mahlase peekoni-kanafilee. Märkus: maksin, sõin ja ka jõin ise!