Trükivalmis

Tõmmis otse trükifailist, uudisteose eelhoiatus!:)

Kahekümne kaheksas, kahekümne üheksas …

     VETERANI VALLUTUSED ehk VIIMANE SINISÄRGISUVI

      Diplomeeritud insenerina polnud mul vajadust enam malevaga jännata, aga veri vemmeldas ja ka korralik rublarull meelitas. Tundsin süsteemi, staabimehi ja nõkse, mil kombel töökäskudele pimedalt juurdekirjutusi teha. Nii krabasingi viimasel minutil väikese rühma Kesk-Eestis, üsna jõukas majandis. Tüdrukud värvisid sigala räästalaudu, väiksem seltskond tagus kokku mingeid puitferme ja enamik poisse lõi laudale eterniitkatust.
     Kohe esimesel ööl läbisime Merjega kohustusliku kava. Paraku sel aastal meil omaette tuba polnud, malevarühma elupaigaks antud koolimajas olid väiksemad kabinetid kuritahtlikult lukku keeratud ja malevlastele oli eraldatud väiksem aula ning suurem spordisaal. Nahistada sai ikka, kes see keelas. Järgmisel hommikul sõitis seltskond autokastis rappudes tööle ja mina viisin Merje oma Mossega bussile – tal algas peatselt õpetajatöö kurtide internaatkoolis.
    Autojuhiks oli meil sel aastal EPA tudeng, melioraatoriks õppiv Raigo, sõjaväes käinud poiss. Kohe esimesel ööl, kui kirepalangud vaibuma hakkasid ja natuke jaksasime juttu ajada, teatas Merje, et Raigo põrutab kõike, mis liigub – tallegi oli ligi ajanud. Tüdrukute seas aga liikuvat jutt, et Raigo olla lubanud kõik tüdrukud järjest ette võtta. Süsteem oli poisil lihtne: viis seltskonna tööle ja naasis köögitoimkonna tüdrukut kimbutama. Merje oli köögitoimkonnas olles Raigo üritusi tõrjunud. Korraks kihvatas sees, aga siis meenusid mu oma kõikvõimalikud skoorimised, ja mis siin salata, endalegi tulid patused mõtted pähe.
    Nädalavahetusel sõitsime oma kuudiga Gazikuga Pärnusse – ühe rebasepoisi isa firmal oli jaht! Elus esimest korda sain sellise laevukese peale, pea oli eelmise õhtu teretulemast-peost veel pisut uimas, aga lootsin lasta meretuulel seda kenasti jahutada. Kuidagi oli nii, et Pärnu retkele tuli kaasa kümmekond neidu ja vaid neli noormeest – rebasepoisid sõitsid mingile peole Rakverre ja kurat nendega. Algul nõjatusin madalale reelingule, aga jahikese kapten käsutas mu sealt kärmelt minema. Pidavat pautimist segama, mis iganes see ka tähendas. Istusin siis pärapingile kahe Tartu tüdruku vahele ja nende soovil selgitasin laisalt Tipi-kooli eripärasid – suve teine pool tuli paraku veeta sõjaväelaagris. Tasapisi hakkas kohalik õllevesi pähe ja tekkis inimlik soov ka surakas viinuškit vahele võtta. Tüdrukud palusid mind lahti korkida järjekordse Sovetskoje ja kippari halvakspaneva pilgu saatel lendaski kork Pärnu lahe voogudesse. Poolel teel Kihnu tundsin, et kohalik õlu pole ikka see, ajas meeldivalt oksele. Astusin paar sammu trepist alla, kajutisse. See oli üllatavalt avar ruum, tõsi küll – madalavõitu, pidi kookus käima. Läksin päris vööriossa välja, seal olid vastamisi kaks kuusirbikujulist lamamisaset, viskasin end vasakpoolsele pikali. Vastupidiselt ootustele ei läinud olemine grammigi paremaks, laevuke rullus ühelt küljelt teisele ja magu tõmbles imelikult. Kavatsesin just tõusta ja naasta tekile, kui robinal tuli kajutisse üks tartlannadest, Siisikeseks kutsutu. Neiu pärisnime ma siis ei teadnud ja nüüdseks olen viisakalt unustanud.
     „Mul on nii paha olla,” piuksus pisike piiga. „Tõmba koomale!”
     Jahmunult tõmbusin vastu laevukese sisekülge, mingi kruvi puuris teravalt ribide vahele. Kõhetu tüdruk puges seljaga tihedalt mu tärkava õllepunukese vastu, sinine malevaseelik paljastas üles kerkides roosaka alukaserva.
    „Kaua sa nüüd ilma naiseta pead olema?” uuris Siisike. „Paar minutit ehk pean veel vastu,” vastasin, teda puusadest endale lähemale tõmmates.
    „No näed, mis juhtus,” hingeldas punapõsk paari minuti pärast spermaseid püksikuid üles sikutades ning koos tormasime kitsukese ukse poole, käkaskaela reelingu äärde, pautimist segama. Igatahes kalad said kindlasti söönuks ja juba pisut rahulikumal merel, mõistlikuma kreeniga sadama poole tagasi purjetades, kannatas ka sooja šampat juua. Siisike läks nädala pärast Tartusse, tal ilmnes mingi seljaviga, kummardada enam ei saanud, hirmus valus oli. Vähemalt meie kähkuka ajal see õnneks veel tunda ei andnud.
    Minu viimane malevapruut juhtus Intsikurmus, maleva kokkutulekul. Ootasin küll, et Merje saab ka koolist vabaks, aga kui ärasõidu ajaks teda kohale ei ilmunud, võtsin kastist õlle ja istusin mornilt oma meistriametit defineerivale kunstnahast istmele Gaziku kabiinis. „Sõidame!” kamandasin Raigot ja veeresime vastu Lõuna-Eesti kuppelmaastikuile.
    „Kellega sa magad?” uuris komissari ametit pidav pedakast kleenuke linalakk telgipalakaga võideldes.
   „Vahet pole,” vastasin muiates. „Pakud ennast telgikaaslaseks?”
   Linalakk punastas ja pillas telgivaia endale varbale. Ta oligi väga korralik tüdruk, isegi minus tekitas austust. Paar korda proovisin reedeste pidude käigus tema pisikest tagumenti silitada, aga kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis loobusin südamerahuga. Neid, kellele minu tähelepanu meeldis, oli niigi mitmeid. Jäingi telgikohata. Küsisin auto-Raigolt Gaziku võtme, panin uksed korralikult lukku ja kavatsesin vajadusel muhklikel istmetel tukkuda.
    Avaõhtu pidu läks korralikult käima, kel vähegi kitarr käes seisis, see seda plõnnis. Suurel laval kargas mingi diskor ja sinisärgid kõikusid erineva amplituudiga lava ees. Avalikult kokkutulekul napsitada ei tohtinud – EÜE juhtkond oli kohal ja halvemal juhul võis vahelejäämine päädida malevast väljaheitmisega. Ometigi oli enamik täiesti kapsad ja küllap komandöride seltskonnaski käis kõva tinutamine. Ajasin paari staabimehega juttu, üks oli veel mu esimese meistriaasta rebane. Mõnes mõttes sain ma sellistest tegelastest aru – 88 aasta-paar staabis andis kindla võimaluse välisrühma minekuks ja kes siis ei tahtnud tol ajal välismaale. Mina eelistasin välismaale iga kell rühmajuhtkonna täielikku iseseisvust – kui olid vähegi mees, oli malevarühma näol tegemist su isikliku tsaaririigiga ja täiesti enda otsustada jäi, kas olla hea isake või märatsev türann.
     Jalutasin pidutseva seltskonna vahel ringi, oma rühma noorukestega ei tahtnud lällata, otsisin vanu ja uusi tuttavaid. Mingil hetkel tekkis kiiks tutvuda mõne lõuna piirkonna neiuga, uurisin esmalt jakkide atribuutikat ja jäin pidama Mooste rühma embleemi kandva kahupea kõrvale. Tüdruk kõikus miskipärast üksinda, käed seeliku taskutes, silmad poolkinni. Jaki vasaku rinnatasku kohal oli kollane silt arst.
     „Õde, mu sõrm valutab!” tõstsin haleda häälega kaeveldes keskmise näpu.
     Tüdruk pööras mind vaatama, kiikas sõrme ja muigas.
     „Kinomees, jah?” kommenteeris ta laisalt.
     „Laia silmaringi ja veel laiema profiiliga!” teatasin entusiastlikult. Saime jutule. Siiri polnud eriti oma rühmaga rahul – möllumeeste võim pidi käima üle meistri ja komandöri. Töö peale eriti aega ei raisatud, igaõhtune jooming ja keskpäevani magamine pidi olema norm. Noogutasin mõistvalt, olin isegi kuulnud lõunaregiooni mõnede rühmade kohta samalaadseid lugusid. Nüüd märkas tüdruk malevamärkide rida minu sinise jaki taskuklapi kohal – koos eelmise aasta eest saadud hõbemärgiga oli neid kokku viis.
    „Ohhooo, veteran!” imestas ta. Arvasin, et ehk viitsin aastakese veel rühma teha, töises elus küll juba partisanina. Siis ma ei osanud veel aimatagi, et aasta pärast teenin sügaval Venemaal juba ohvitserina ja partisaniks või partisaniks olemisest võin näha vaid unenägusid.
   „Lähme autosse, mul on Vanakas istme alla peidetud!” meelitasin Siirit. Tüdruk oma lehvivate lokkide ja sireda figuuriga oli hakanud mulle meeldima. Millegi poolest meenutas ta mulle abikaasa Merjet ja imelikul kombel tundsin ma vältimatult järgnevale mõeldes perversset naudingut.             Malevlaste veokad ja bussid olid pargitud peoplatsist kaugele, keegi ei märganud, kuidas tumeroheline kuudiga GAZ-51 parkijate rivist välja tagurdas, käigukasti unnates mööda metsavaheteed mäkke ronis ja hingematva loojanguvaate ees põõsaste vahele pidama jäi. Lahendasime kahepeale Vanaka ära ja seksisime kabiinis, kapotil, kuudis ja kuudi katusel – Siiri oli täitmatu. Pikutasime hingeldades kuuti laotatud madratsitel, kuniks sääsed hakkasid liiga tegema. Ega kabiinis vähem sääski polnud, aga pärast pikaleveninud tapatalguid saime esiklaasi sedavõrd puhtaks, et võisime veereda tagasi peopaika. Käte värisedes kannatas roolida küll ja isegi raske mehaanilise siduri lülitamiseks oli veel jalas jõudu. Kohale jõudnud, ronis Siiri välja, mina jäin kabiini tukkuma.     „Näeme!” oli viimane sõna, mida ma sellelt tüdrukult kuulsin, ja nii oligi.
 
Viimast korda nägin Siirit järgmisel päeval isetegevuskonkursil a cappella laulmas, no oli ikka hääl tüdrukul.

Kaanele tuleb veel lisandusi, esitatu on lihtsalt aperitiiv:)