Kuigi meil pole juubel ega miskit, korraldan hea rühmavanemana kokkutulekut. Kohe peale lõpetamist olid kõik äksi täis, aeg pöördus ja mullitas, tegudeni (loe: esimese kokkutulekuni) jõudsime alles kümne aasta pärast. Hakkas meeldima ja edasi tiksusime iga viie aasta tagant erinevatesse isamaa nurgakestesse töö-ja pererõõme ihust ja hingest välja puhastama. Saunad-värgid, kerged ja rasked joogid, juhusuhted ning kõvad öögid võpsikus. Viimati olime ses plaanis koos kümmekond ja natuke enam aastat tagasi. Lõpetas meid kakskümmend vaprat, kohal oli kaheksateist. Ja kus siis kukkusid surema, üks teise järel!:( Üritasin küll kampa ordinaarselt viie aasta pärast kokku koguda, aga kes haige, kes kaugel ja nii trehvaski vaid kuus inimest. Koroona esimesel aastal oli meil bronnitud suur maja järve ääres, catering tellitud ja puha ning siis tuli eriolukord... Aga vaadake nüüd - meie elusolevatest kuueteistkümnest tuleb kohale kümme! Pole paha:) Meestega arutasime päevakorda ja tegevusi ning kinnitasime kolmehäälselt, et meie kokkutulekul ei kehti sookvoodid, puudub poliit-ja sookorrektsus, teretulnud on nii heinod kui maalid, lubatud on ülikonnad, pükskostüümid, seelikud ja kleidid, lipsu pärast kedagi ei narrita, karvaste kehaosade peale näpuga ei näidata. Free Willy!
Järg tuleb...
Pildil grupp diplomeeritud majandusinsenere kolmkümmend kolm aastat tagasi. Kivist neiul katsutakse nii rinda kui põlve!
1 comment:
Natuke nadi, kui legit joomispõhjust peab 5 või 10 aastat ootama.
Post a Comment